 |
| vannitoad |
Ükskord me Leenuga rändasime mööda Brasiilia rannikut ja sattusime aina unenäolistesse kohtadesse. Oli mailmatu suuri mererandu, mida nimetati magusate nimedega ja kus tantsis varatalvine udu. Oli justkui väga ammu mahajäetud rannamaju, pusajuurelist mangroovipuuvõsa ja isegi häbematult lopsakat vihmametsa, kus käntsu käia. Paks tuukan tatsas ringi, kahvatu krabi ronis ühest liivaaugust teise, ingver kasvas umbrohuna, sandaalid läksid poris katki ja vihm oli survepesuga.
 |
| lopes mendes |
Ja kõige rohkem oli igal pool tühjust.
Tühjus ja unenäolisus tulidki õigupoolest sellest, et polnud hooaeg ega midagi ja kõik ülejäänud turistid vahtisivad ilusti kodus.
Noh. Ja seetõttu oli külm kah.
Seda kõike meenutan ma tegelikult väga praktilistel põhjustel. Sääskede pärast. Oli üks ööbimiskoht, kuhu me maandusime, sest väljas sadas seda survepesuvihma ja tundus, et telk ei kõlba mitte. See oli ühe suure toaga majaosa. Omanikud elasid sealsamas, võtsid meid viisakalt vastu, andsid juua sooja viina ingveriga (!!) ja soovitasid tungivalt me telk sinnasamma tuppa üles panna.
Neil endal oli telki isegi telks veetud. Elavat aastaringi nõnda - majas, telgis, taksikoeraga.
No ma ei või! Hommepäev panen oma tuppa kah telgi üles. Ja tite ja hälli ja Janoši ja kogu muu elu mahutan sinna ära. Ja siis vahin seal, kuni tuleb sügis ja kõik sääsed ära külmavad.
Vanasti olid sääsed viisakad ega tülitanud palaval päeval otse päikse käes. Vanasti ei peitnud nad end magamistubade kardinapuudele. Vanasti ajas suits nad õue tagasi.
Ma ei saa midagi aru.
