27.5.12

järjekordne olmejorin

vannitoad























Ükskord me Leenuga rändasime mööda Brasiilia rannikut ja sattusime aina unenäolistesse kohtadesse. Oli mailmatu suuri mererandu, mida nimetati magusate nimedega ja kus tantsis varatalvine udu. Oli justkui väga ammu mahajäetud rannamaju, pusajuurelist mangroovipuuvõsa ja isegi häbematult lopsakat vihmametsa, kus käntsu käia. Paks tuukan tatsas ringi, kahvatu krabi ronis ühest liivaaugust teise, ingver kasvas umbrohuna, sandaalid läksid poris katki ja vihm oli survepesuga.

lopes mendes
















Ja kõige rohkem oli igal pool tühjust.
Tühjus ja unenäolisus tulidki õigupoolest sellest, et polnud hooaeg ega midagi ja kõik ülejäänud turistid vahtisivad ilusti kodus.
Noh. Ja seetõttu oli külm kah.

Seda kõike meenutan ma tegelikult väga praktilistel põhjustel. Sääskede pärast. Oli üks ööbimiskoht, kuhu me maandusime, sest väljas sadas seda survepesuvihma ja tundus, et telk ei kõlba mitte. See oli ühe suure toaga majaosa. Omanikud elasid sealsamas, võtsid meid viisakalt vastu, andsid juua sooja viina ingveriga (!!) ja soovitasid tungivalt me telk sinnasamma tuppa üles panna.
Neil endal oli telki isegi telks veetud. Elavat aastaringi nõnda - majas, telgis, taksikoeraga.

No ma ei või! Hommepäev panen oma tuppa kah telgi üles. Ja tite ja hälli ja Janoši ja kogu muu elu mahutan sinna ära. Ja siis vahin seal, kuni tuleb sügis ja kõik sääsed ära külmavad.
Vanasti olid sääsed viisakad ega tülitanud palaval päeval otse päikse käes. Vanasti ei peitnud nad end magamistubade kardinapuudele. Vanasti ajas suits nad õue tagasi.
Ma ei saa midagi aru.

20.5.12

19.5.12

teateid äri-osakonna 8. palatist

Haigemaja puurielu polegi aina paha. Lisaks tutt-uuele ärevusele, mis Kiur-poissi öösiti hirmununa hoiab, ja köhale, mis kõlab, nagu keegi tammuks klaveriklahvidel, on viimased päevad toonud mitmesuguseid toredaid muutusi ka.

Teisel siinolemise päeval otsustas Kiur-poiss korralikult embama hakata. Need tittede embused... need on mailmatu mõnusad - titt on teadupoolest soe, siiras, pisike ja hoiab nii tugevasti ümbert kinni. Nii hakkabki ootamatult õnnis.

Neljandal päeval soostus tulevane jäljendusmeister lõpuks oma noorele emale keelt näitama. Siiani on noor ema oma keelt tulutult suust välja suranud, et poisilt esimesi lollusi välja meelitada. Ja nüüd siis haigemajas, lõpuks ometi!
Sama päeva õhtul külastas meid üks Mariake ja ütles, et lisaks lõbule on keelenäitamine hädavajalik, et lapsed rääkima hakkaksid. Juhuu! Elagu teaduslikud põhjendused inimlikule tolatsemisele!

Tänasel viiendal päeval võiks Kiur-poiss juba vabalt laulda "Helesinist vagunit" vene keeles. Kõrvalpalati noor ema on selleks endast ja oma kõrgest häälest kõik andnud. Selle palati noore ema arvates oleks tegu väga hästi valitud Esimese Lauluga. Ja küll tal on kahju, et Kiuru lauluoskus piirdub siiski vaid erinevate linnuhäälte ja karujorinaga.

Noh, ja tervis on tal juba ilus küll. Nohu põgeneb, kahinvuhinraginröginad põgenevad, hingeldamine ka; tankimise vastu on tõusnud elav huvi, vahepeal kanüüli tõttu kolmekordseks paisunud käpp on taas titemõõduline. Esmaspäevaks lubatakse puuripuhkusele lõppu.

16.5.12

noore ema märkmed VI - näljapajuk

Ööl vastu eilset sai Kiur-poiss endale Marilyn Monroe silmad - suured nagu ikka, aga lisaks märjad, unised ja pooleldi kinni. Kaunis ja meelas vaatepilt küll, kuid kuidagi kurb ka. Müstilisele kurbusele andis kuivemat sorti meditsiinilise diagnoosi lokkis juustega lastearst.
Ühesõnaga: Kiur-poiss pandi haigemajja. Kiur-poisil on erressviirus ja ta ei tohi palatist välja minnagi.
Ühest aknast paistab klassikaline Mustamäe mänd, teisest üleelusuuruses titepilt. Võileib koosnes leivasviilust, keeduporgandiviilust ja tundmatust võidest. Päevinäinud tekikotilt leidis haiglassetulekuks halvasti ettevalmistatud noor ema lõpuks ka osakonna nime - ÄRI. No andis seda ikka dešifreerida!
Nii lühendatult kui lahtiseletatuna on see nimi muidugi ekslik. Mingit äri siin ei tehta, pigem vehitakse küünaldega (ma ei ütle, kuhu need käivad!). Ja Ägedates Respiratoorsetes Infektsioonides ei ole mitte midagi Ägedat. Ainult üks ikaldus, nutt ja hala.
Kui vahepeal õnnestubki halisev Kiur-poiss unne solgutada, ilmub nigu võluväel Trikster ehk medõde ja käsib otsekohe auru inhaleerida, kuumust mõõta või ninasse asju toppida.

Magamine on nõrkadele. Tugevatele on tõstmine ja teised raskejõustikualad.

Üks herilane tahab läbi akna sisse saada... No on lollakas.

12.5.12

härrasmeeste teod

Kui Kiur-poiss miski korraliku krutskiga hakkama tahab saada, valib ta ka muidu sümboolse päeva. Noor ema on märganud, et eriti eelistab ta ilmastiku- ja loodusnähtustega seotud sündmusi, näiteks aastaaegade teetähiseid või muud taolist. Seejuures peab ta lugu just kohalikest oludest. Semiootikuhariduse saanud noor ema hindab sümboolsust väga kõrgelt, maastikukujundaja hariduse saanud noor ema aga rõõmustab lokaalsete oludega kooskõlalisuse üle.

Mäletatavasti potsatas Kiur-poiss maisesse ilma 10. detsembril, kui Tartulinnas sadas maha esimene lumi. Tõepoolest hästivalitud aeg korralikuks krutskiks - nii see talv seal Tartus algas.

Eile jätkas Kiur-poiss traditsiooni sellega, et surus oma esimese hambaserva vanaema õrna sõrme just samal päeval, kui Pärispea puudel olid ootamatult lehed tekkinud. Nii see kevad siin Pärispeal algas.

11.5.12

vastikud ja teised

miks ma pole midagi kirjutanud? sest siis saaks te lugeda vaid roppusi ja virinat. õilsaid roppusi! haledat virinat!
ent kõigepealt taustast...

mõned aastad tagasi pandi mu kodukülale hüüdlause "pärispea - päikseline pelgupaik". ma ei raiska teie aega pika semiootilise analüüsiga, mis veenvalt tõestab, et selline pealtnäha nunnu väljend on asjatundmatu, tobe ja vastuokslik. uskuge mind niisamagi.
hüüdlause autorid on uustulnukad ega jaga matsu. tegelikult peaks nõustuma põlise pärispealase, ühesilmse kaluri villauga, kes kutsub meie küla näljaneemeks.
tal on täielik õigus! see selgub kohe, kui pretendeerida põllukultuuride kasvatamisele mu kodu maadel. nagu elaks siin maailmalõpus üks s*tapea nõid, kes öösiti salaja mullast rammu välja viiks! no ma ei või! juba kuu aega rabeleme! kõrbes on kah kergem porgandit kasvatada kui siin!

sama loll seis on ka ilmaga. mingit ilma ei olegi olnud. üks hall ollus ainult.
eile näiteks saabusime pseudoperekonnaga talinamaalt. talinamaal oli mõnusalt palav olnd. mustamäe kangapoes oli palav olnd. teepeal autos oli palav olnd. loksal oli koguni 23 pügalat palav olnd. ja siis tuli see õnnetu pärispea oma õnnetu 13 kraadiga.
vaene kiur-poiss on olnud juba üle poole oma viiekuisest elust alailmses nohus. ja see pole mingi kukepea nii väikeste olendite puhul, kes oskavad taskurätte ainult lutsutada. kogu häda juureks on aga ainuüksi see, et mingi ülbe läänetuul lihtsalt ei hakka kuhugi astuma.
või veel! ka tõsine kevad on otsustanud pärispea hüljata. veel hiljaaegu polnud puudel lehtigi. isegi umbrohi ei suvatsenud vohada. pärispeamaailm vindub.

kui mul poleks käima hakanud külalisi ja kui ma poleks hakanud külas käima, siis oleksin nurisemisest hall.
aga ma pole!

peale selle...
öösel oli padukevadvihm, terrass täitus poolemeetriste vihmaussidega ja kassid kraapisid käpaga aknaklaasi taga.
täna läkski lõpuks kõik paremaks.
puud hakkasid ometi kohisema.
kartul sai maha.
ja kiur sai hambaga hakkama.

27.4.12

kinobossile tulebki alt üles vaadata


27-punktine juhend, kuidas noore emana kohvikusse saada

1. pane kiur-poiss ilusti hälli pärastlõunast und magama ja veeda vaba tund kevadises õues kohmi juues
2. lippa peaaegu õigel hetkel hälli juurde ja avasta vigisev lapsuke
3. tõsta natuke hale ja unine kiur-poiss hällist üles ja istu niisama, kuni ilmub tema isake
4. vaata, kuidas kiur-poiss isakese sülle jõudes kurvalt nutma hakkab
5. vaata, kuidas isake poega asjatult äiutab
6. äiuta poega ka ise asjatult
7. imesta, miks nutt seekord nii hale on.. ja miks nii palju pisaraid.. ja miks ei lõbusta ei tankimine ega muu meelelahutus
8. hakka vaikselt muretsema, mis on juhtunud
9. kompa läbi kõht ja ründa last profülaktika mõttes antroposoofilise küünlaga (ma ei ütle, kuhu see käib!)
10. jälgi, kuidas antroposoofiline küünal üldse oma tööd ei tee
11. muretse veel enam, mis juhtunud on
12. avasta, et kiur-poiss ei kasuta oma vasakut kätt ja kurdab härdalt, kui keegi seda näpib
13. avasta, et kiur-poisi vasak käsi ripub täitsa tühja
14. nüüd võid juba natuke paanikasse minna
15. hakka helistama juba töölt lahkunud perearsti kabinetti, meditsiinilise haridusega tuttavatele, perearsti nõuandetelefonile
16. karda lastehalvatust, lihasepõletikku, närvipõletikku, liigeseprobleeme
17. põe, miks kiur-poisile lastehalvatuse vastu pooget pole tehtud
18. avasta, et poju ikka veel ei liiguta oma vasakut kätt ja ikka veel haliseb
19. paki kokku mitme päeva asjad, et haiglas hakkama saada, hüppa autosse ja küta tallinna poole
20. ela üle tund aega siledat maanteed
21. ela üle kaunid tallinna-ummikud, uinunud poeglapse kätt aeg-ajalt õnnetult tonksates
22. otsi mustamäed, otsi mustamäe haiglat, otsi mustamäe haigla lastehaiglat, otsi lastehaigla traumapunkti
23. püüa meenutada tite isikukoodi
24. anna titt kitliarstile
25. vaata imet!

kitliarst teeb ühe väikse triki ja kiurul on jälle kaks kätt!

26. ära halle karvu loenda
27. veeda õhtu hämmeldununa kadrioru kohvikus.

23.4.12

tsiteerime rahvuslikku minimalismi


tänane EPL teatab:

Soome keele kõige soomlaslikumaks lauseks valiti "Sataa." („Sajab.”)

Hahaa! Kiur-poiss on täitsa nitševoo!
Supilinna päevadel esines JMKE ja Kiur kuulas terve kontserdi piuksu tegematagi ära. Laulude sõnu ta veel ei oska, nii et mis siin ikka piuksuda.