tulevik

kolmas nädal palavikku. ajus sonivad mõtted (kirvega vanamammid, integraaltehted, laulusalmid, teadusartikliviidete totakas formaat), peas kumiseb valu, öösiti lendan ringi, keha on kollase keedunuudli tõves.

aga see ei tähenda, et ma poleks nende kolme nädala jooksul:
vana hüdroelektrijaama otsas sammalt vahtinud
peipsi ääres pissil käinud
batuudimaailmas vastu seina põrganud
tagurpidi-õunakooki ja spinatipirukat küpsetanud
kimmo ja ktu-ga kumisenud
tallinnas kassisabas ja vanalinnas viina joonud
supilinnas trühvleid ja handsat vohminud
kõige ilusamat joovet nautinud (joobe põhjustaja: vt eelmine punkt)
kõige meeldivamat taksojuhti kohanud
varastanud lusika, mille vars on siiruviiruline nagu vanaaegne pulgakomm ja mille otsas on kaks pahatujulist härga
mitu tundi sõpru jälitanud
võõra vanaemaga rääkinud pärnus
kõrsikuid närinud
kana-klimbisuppi söönud ilma kõhuvalu saamata (!!)
30 liitrit veini käima pannud
mitte ühtegi korda raamatukokku sattunud

täiesti normaalne värk makaroni kohta.

vande all

(käsi südamel)
mina, leene korp, kolmeaastase kogemusega taimetoitlane, tunnistan, et tarbisin möödunud neljapäeval suuremas koguses pulliliha.
ma maitsesin:
- sibulaga praetud südant,
- sibulaga praetud keelt,
- ohtralt sisefileed guljaši sees.
pull oli lusika visanud nurka selsamal päeval - abistajateks skulptor karl ja bioloog uku, kes kasutasid: traktorit (kinnisidumine), kirvest (koks kuklasse!), nuga (siuh!) ja muid abivahendeid.

hiljem jaurasid pulliorgiast osavõtnud hiliste õhtutundideni nooruse galeriis, kuulates prantsuse süntpoppi ja muud.

ma olen väga tänulik.

aktiivitar-kiivi

muidu ma tõhusat ajakasutust ega suuri saavutusi ei usu, vaid propareegin ausat tiksumist, neid õhtustel jalutuskäikudel või filmivahtimistel kuulduvaid lauseid tartu kastmes:

- mis tegid täna?

- käisin kommipoes, ostsin turult sooja leiba ja kodujuustu.

- ma istusin natuke rampsis ja lugesin niisama ringi.

oo, ja niimoodi juba päris parasjagu aega.

aga praegu on ilmad hullunud ja kõnnitee teravate servade asemel on libedad kirjud vahtralehed ja mäest üles sõitmise asemel tuleb vokki lükata käekõrval ja kodus on kauni liivaranna asemel adrumägi. ja meri puhkamise asemel miskipärast mässab. ja öösiti on taevas pilvede asemel haned ja lagled.

nii et tiksumise asemel ma nüüd rabelen. täpsemalt eile rabelesin ja täna ka. kella neljast enam mitte.

ja: 16:00 - andsin oma protugali keele teadmisi edasi. iga kord taritakse mind genekates uude ruumi tundi andma - peosaalis juba käisin (niisiis: tantsimise, kuulamise, rumaluste, inimvahtimise ja nõmedj-de füüsilise narrimise kõrval olen ma seal tegelnud ka verbi pööramisega), kohvikus ka, seekord istusin teisel korrusel vanaroheliseelektriradika ja kahe voodi toas. teemaks olid arvud kahekümneni.

17:00 - nägin peaaegu ära joosepi "vanamehe ja põdra". enne filmi pakuti närimist. saiakesed olid suurepärased. film seda enam.

18:00 - jooksin oma elus esimest korda modereerima. oo! töö? modereerimine on nagu konferansjeeamet, ainult siidiülikonna asemel on semiootilised lisavidinad. arutlus pidi olema erametsaomaniku suhetest looduskaitse, ametniku ja jahimehega. see polnud modereerimine, vaid lõputujutu seest terade otsimine, see polnud arutlus, vaid ühiste sõprade ühiste murede jagamine. seal polnud looduskaitsjaid ega ametnikke ega jahimehigi, vaid õnnetud maaomanikud. ah! ma ütlen! aeg-ajalt alustan midagi, siis selgub jälle, see polegi töö..

21:00 närisin ingverivürtsist mõnusaks läinud hapukapsast tassikese seest marja tänaval

21:30 mängis eesti belgiaga ja leene liisiga. ühed olid lapilise nahkpalli, teised kalaluumassist meisterdatud etturite ja muu kallal. tõe huvides olgu öeldud, et eesti jalgpalluritel läks võidukamalt kui leenel. ja kõrtsis elati neile ka rohkem kaasa (kui mitte üks purjuskiilas härra kõrvallauas, kelle eelistustes oli keeruline veenduda)

0:00 maandusin kastani tänava ajutisse kodusse (seoses barokiga lehvitan supilinnale kaugelt!) ja vohmisin ogaruseni protugali nõmeverbi

03:00 imestasin, kuidas äsja zavooderdanud uku päästis mingit neiut nolgi käest, langedes talle kaela. nolgile, mitte neiule! terve keha ja meheliku hooga, mitte käte ja naiseliku õrnusega!

08:30 vohmisin protugali kontrolltööd.

jätkub viisakamalt. jumala eest!

barokk

kaheksa punkti

1 seitsmeteistkümnenda sajandi algus.
2 istun toas, aga ei näe oma varbaid.
3 pole end päevade viisi pesnud.
4 valgust on palju ja nurkades varje.
5 ja liialdatud mustritega tekke
6 häirib silmi hunnikute kaupa.
7 tuba on muusikast paks.
8 õhk sonaadine. lopsakas.

(tõlge: me lõhkusime kolme härrasega ära minu ilusa ümara ahju. ja üheksa ja poole sõrmega onu lubas uut laduma tulla alles novembri lõpul.
kui villasokk ei võta külma vähemaks, siis see pole mingi õige elu!)

halleluuja!

aimisrõõm
onpüüdasupiseestvälja
kõikklimbid
tehakoheuustainas
visatauuedklimbid
veelsoojaleemesisse
jasüüanadveelkord
kõikära

lühiuudiseid. september 2009

* just praegu on moeröögatuseks ühelt poolt kodune leivategemine ja teisalt ka lastesaamine. leiva sisse pannakse rosinaid ja pähkleid, lastele pannakse nimeks kas mia (miia) või uku. soovitatavalt.
* tartu kommipoe muidu väga sümpaatne, ent natuke mossis näoga müüja läks seoses uue moega ka dekreeti. nüüd hangeldab kummiusside (5 kr/tk) ja krokodillidega (75 kr/kilo) uus neiu. täna ta naeratas. inimesed pole vennad.
* üks tädi rääkis mulle, et tema õde läks põhja-itaalias vahetusõpilast mängides peast peaaegu halliks, sest et ta oli märkmikuinimene, aga itaallased olid aja suhtes laisad. hea, et ta ei veetnud oma aastat lõuna-itaalias: seal oleks ta ilma jäänud ka neist hallidest karvadest.
* üks onu rääkis mulle, et kõigepealt tuli ta naisel otsast jalg ja siis suri naine ise ka varsti ära. enne surma oli onul soovitatud võtta endale uueks kaasaks naise noorem õde. too aga elab jõgeval ja on harjunud tartus teatris käima - ei taha kuidagi minema kolida. teine abikaasakandidaat aga elab türil linnainimeseelu ja ei saaks maatöödega hakkama. onu pakkus mulle piparmündikommi ja oli väga lahke.
* ükskord sõitsin ma soome vabariiki sealse pargikultuuriga tutvuma. laevas pikutasin kaheksanda teki pikal pingil. kõrvalpingil veetsid aega kaks ehitajat-venda, kellest üks oli üsna vaikne, teine püüdis vestelda iga mööduva (kena varahommiku puhul juba veidi švipsis oleva) soomlasega maast ja ilmast. puusoome keel on kena kõlaga! aga mina tahtsin väga magada. iga kord kui ma oma pingi peal natukene kohendasin end, hüüdis see jutukas onu: "kudukudukudu". ja väikestele lastele ja noortele neidudele hüüdis ka. hiljem tahtis ta muga kõigepealt soome keeles, siis eesti keeles abielluda. ma olen täitsa hitt vist!
* üks tuttav tütarlaps kõneles, kuidas ta oli kirjult riietatuna mööda linna vantsinud ja tundnud poripritsmeid punaseil sukil. ta tahtnud kontrollida: tõstnud siis veidike jalgu ja piilunud seljataha. pori ei paistnud, aga üks onu juba hüüdnud ülalt aknast: "on küll ilusad jalad, mine nüüd edasi!"
* [väga täpne lugu - http viidetega] üks öö nägin ma unes, et oli palju rahvast ja kuri hunt. kuri hunt sidus niidiga kinni mu ainsa väikse õe (http://www.orkut.com/Main#Profile.aspx?origin=is&uid=8394634153158643943) ja kiusas hirmsasti kõiki inimesi. lõpuks tuli uku (http://www.orkut.com/Main#Profile.aspx?origin=is&uid=3948093392818016274), süles mailmatusuur kõrvits (piklik nagu muna, mitte lai nagu kõrvits!) ja söötis selle kõik kurjale hundile sisse. kuri hunt ägas ja sülgas siruli kuskil kuuri ees murul, ei suutnud liikudagi. meie aga (meid oli väga palju, ma kõiki ei mäleta) sõitsime trammiga soome. trammis oli piibe (http://www.orkut.com/Main#Profile.aspx?origin=is&uid=11325656798426652013) ja tema õde, kes oli väga hedvig hansoni moodi (http://www.lasering.ee/img/toote_pildid/BIO%20CD%20001.jpg, aga piibel on hoopis teistsugused õed), ainult et ta liikus ringi, must kott peas. kott oli tal peas sellepärast, et ta kippus liiga palju rääkima kristlikust eetikast.

kohusetundlik

-----pärast labastatud mantraid tuleb -----------
--enya ja siis tuleb ------------------ muidugi surm ja siis t----uleb mati nuude (ta on juba teisel pool!)---------

(jaanus ja hanna andsid mulle täna üle nuude plaadi, ise rääkisid nad midagi edgar savisaarest, kes oli nõmmel neid jalgrattaga jälitanud. kui kätte sai, siis palus plaadi edasi anda)

(teisisõnu - inimesed! aeg sõita pärispealt kuhugi puhkama.)

Kuslap. [rubriigist: koduloomad]

meie kõuts Kuslap on õige õnnetu elukas. ta kallal lõmpsitakse alalõpmata: ise nisuke suur, kolme ja poole uhke kihvaga kass, silmad meeldivalt hägused, aga ei saa nüüd kuidagi linde ega hiiri püütud. asi on selles, et iga kord, kui Kuslap koju sattub käima, näub ta kurvalt ja tülikalt külmkapi vahetus ligiduses, kuni keegi hea hing ta kaussi natuke toorest hakkliha pudistab.
teine kass, arutult pika sabaga proua Kaie ei nõua kunagi muud kui oma peeneid krõbinaid - see-eest toob ta regulaarselt tuppa hiireseibe ja poolikuid pääsukesi ja muud meeldivat kraami vaadata. ja et tema silmad pole iialgi rähmas, ei osatata Kaiet iial.

ent oh ei! õigupoolest on meie Kuslap vana kütt ise ja kõiki preemiaid väärt. ükskord ammu näiteks tammus ta üle silla, endal tohutusuur poolsurnud sinikaelpart hambus. ei jaksanud parti tarida, saati siis veel ära süüa. manisk oli verine nagu tapjajänesel Monty Pythonis.
ja selle hakklihaga on niuke lugu, et Kuslap lihtsalt väga armastab sealiha, aga pärispea treenitud metssigadele järele joosta ei jäksa.

ja see va suslik Kaie sööb öösiti salaja laua pealt võid ja juustu.

argument

olen kohanud inimesi, kes huvituvad maailmast küll omapärasel, ent väga vähesel määral.
enamasti on neil mõned ägedad omad teemad, mida tuntakse süvitsi - nad uurivad süstemaatiliselt, nädalate kaupa vikipeediast kesk-euroopa väikelinnade sümboolikat ja demograafiat näiteks.
mis aga puudutab igapäevaelu üldist tilulilu: ammoniaagi keemilist kirjapilti, tartu ja võru võimalikku vahemaad, eesti vabariigi põllumajandusministri nime, siis niisuguste faktide vabasse valdamisse suhtuvad nad pigem põlglikult. valdajatesse niisamuti.
seejuures on osa neist omandanud suurepärase sõnavara oma põhimõttelise ükskõiksuse väljendamiseks. niisiis: mitte niisama ükstapuha, vaid rõhutatult, teadlikult, poeetiliselt, irooniliselt, minimalistlikult, igale uuele puhule kohaldatavalt ükstapuha.
seejuures on nad nii kuradi šefid.
ja ainult nemad teavad, et uskumatu nimega poola linnas szczecinis sündis teine Katariina.

40 075, 004 km

mõned inimesed sattuvad vahel välismaale ka. mingi osa neist jääb natukse kauemaks ja omandab juhtumisi kohaliku keele. siis nad seal lobisevad selles võõras keeles, lobisevad ja aina sõlmivad sõprussuhteid.
ja suur hunnik neist lobisejatest inimestest rändab lõpuks ikkagi tagasi kodumaale. aga kodus saab ju kah plämiseda, pealegi omas keeles jälle, ja niimoodi pikapeale kaovadki ära võõramaa-suhted ja võõra keele oskus.
ja mõni tunneb ennast kohe kole kurvasti ja otsib põhjuseid. et näiteks polegi nihuksi inimesi, kellega otse rääkida. et muud on kah vaja teha.

minuga juhtus see.

ja siis kolis meie vaiksele põhjarannikule, otse kõrvalmajapidamisse pesueht brasiilia onks.