kuidas teha koduste vahenditega valmis laavalamp?
(teate küll, see tore torpeedokujuline laualambike, kus vedeliku sees ujuvad suured, värvilised, valgustatud vahaklimbid)
1) astu riisiterakeste moodi seentest tehtava "seenejoogi" fännklubisse (alternatiiv neile, kellele käärind joogid ei maitse: kasvata terakesi kui toredaid koduloomi),
2) aseta toidulauale kolmeliitrine purk seeneterade, suhkruvee ja rosinatega*,
3) oota, kuni rosinad suhkruvees käärima lähevad ja jämedaks muutuvad,
4) oota ära ka aasta kõige lühem päev, sest ilmselt just selleks päevaks on Eesti Energia planeerinud täispika elektrikatkestuse sinu külas - sul on korraga aega tõeliselt pühenduda,
( 5) põnevuse huvides võid ka mobiiliakul rahulikult tühjeneda lasta, sest siis oled sündmuse juures sunnitud olema kogu tähelepanuga),
6) paiguta põlev küünal purgi taha,
7) paiguta iseennast purgi ette
... ja saadki veeta kauni õhtu, vahtides käärimisest paksuks läinud rosinate hõljumist hägusas vees.
aasta kõige pikema öö tõttu mujale niikuinii ei näe.
* rosinad võib asendada ka kuivatatud ploomide või aprikoosidega.
21.12.10
20.12.10
19.12.10
in memoriam
Eile öösel tuli Albert minu tuppa. Istus lihtsalt maas, nuusutas kummutit ja uudistas ringi. Või noh – palju ta oma mädasilmadega ikka ümbrust nägi või kortsninaga lõhnu tundis? Või ega me ju ei tea.
Meie olime tükk aega naabrid olnud – mõlemad esimese korruse elanikud, tema norskas suure toa diivanil, mina oma toa voodis. Oma unetutel öödel tatsas ta küünte klõbinal mööda kivipõrandat, mina kõmpisin sealsamas seina taga jalakapõrandal.
Olin ära harjunud, et ta end öösiti õue palub. Tavaliselt pugesin voodist välja, viskasin villateki ihu ümber ja käisin ukse-vahet. Auh – õue, auh – sisse. Harjunud, sest mulle kui lähinaabrile pakkusid ta öised õueskäigud kõige vähem jalavaeva. Ja tema ei pidanud tobedalt toanurka jalga tõstma.
Ometi oli eile üleüldse esimest korda, kui Albert minu juuresolekul tuppa tuli. Istusin koos temaga maas ja kuulasin, kuidas ta oma kummalisel kurinal hingab. See oli vali nagu veekeemine või jääminemine. Aeg-ajalt sülitas ta maha. Tuntud tatibuldog.
Täna ta oli peaaegu nagu päris koduloom ega püsinud eriti diivanil – vantsis ringi, küsis agaralt õue, sõi rõõmsalt lund (no lund küll, aga vähemalt mitte kollast), vahtis diivani taga konutades tuisku. Pusisin köögipoolel magustoitu teha ja nägin silmanurgast ainult ta jämedat käppa. Ilus pruun käpp oli, uurisin seda kaua, nagu näeksin esimest korda.
Me olime temaga harjunud, ehkki ta polnud üldse elegantne, vaid haisev ja imelik ja norskas juba aastaid diivanil nagu aurumasin. Me olime temaga harjunud, ehkki mõnikord ta ei jõudnud õhtusööki veel lõpetadagi, kui seda suu kaudu väljastama hakkas. Paar päeva tagasi pesin ma põrandalt maha üheksa loiku. Ja kuigi me teda autistiks kutsusime, oli ta meile imearmas – ta ütles mõnikord ‘nin’ ja armastas väga maksavorsti ja juustu.
Albertil jäi täna õhtul süda seisma, endal maksavorst suus. Mässisime ta emaga teki sisse ja tassisime läbi tuisu klaasi alla mausoleumi.
Kui hirmus vaikne on see maja ilma norinata.
18.12.10
maa-laadsel planeedil juhtus:
ähvardades müüjat relvataolise esemega, viidi kauplusest kaasa juustulaadseid tooteid ja šokolaaditaolisi taimerasvaplaate
[viimne kui üks oli ainulaadne ja ühetaoline]
[viimne kui üks oli ainulaadne ja ühetaoline]
10.12.10
lumevangid
Tuisk on kolmandat päeva
tuisk on kolmandat päeva
uksi käib seliti
lund on toas kuhu alles
hiljuti koliti
tuisk on neljandat päeva
mida me kardame
julged püüame olla
mida me kardame
tuisk on viiendat päeva
teid ei seleta silm
mõnel on siiski meeles
seegi on Jumala ilm
tuisk on kuuendat päeva
ärivitriinis on hang
vang on natuke vaba
kuna vaba on vang
tuisk on seitsmendat päeva
tuisul on oma tee
taevas tee meile selgeks
aga taevas ei teeJ.Viiding
9.12.10
optimism II
(ah, kuidas ma olen alati tahtnud alustada juttu nisukse lausega:) Kui nüüd rääkida inglismaast...
ühesõnaga, ma enne polnud üldse kunagi londonis käinud. ainult kuulnud jutte. pea kõik inimesed on seal elanud!
mina töllerdasin seal kolm tühist päeva. lugupeetud preili püssi juhatusel ja omapäi ka.
pärast hispaaniat oli see muidugi natukse raske, sest ootamatult polnud london nii mahe ega muhe.. ega... madridis olin sattusin ma esimesel päeval eri maalt pärit lõuna-ameeriklaste marumõnusale kolmapäevaõhtule, kus tinistati kodumaa rahvapille ja lauldi kodumaa rahvalaule. londonis sattusin ma esimesel päeval 60000-pealise koletismässu sisse:
aga londonis õppisin ma palju. näiteks seda, et
1) kui sa ei taha veeta oma elu müramasinates-metroojaamades,
2) kui sa ei taha jagelda hingeõhu pärast miljoni lipsustatud kodanikuga ainuüksi selle pärast et sattusid teatud kellaajal teatud väljakut ületama,
3) kui sa ei taha nutta end hädavaevu kokku saadud raha kiirkadumise pärast oimetuks,
4) kui sa ei taha tigetseda senise elu kõige halvema ja samal ajal ka kallima kohvi pärast,
5) kui sa ei taha osutuda põdejaks,
6) ühesõnaga, kui sa ei taha jääda kaosesse ekslema jääda ja et kõik ei läheks nagu siin:
tuleb lihtsalt natukse õppida - isegi kui minna kolmeks päevaks, tasub usinalt otsida kohti, kus tunned end palju paremini. london on neid paksult täis. endale leidsin ma:
näiteks pargi, kus on kadrioru moodi verandadega ja kaminaga kohvik, kus koerakesed istuvad koos omanikega pinkidel laudade taga, et maailma parimaid küpsiseid mugida;
näiteks loodusmuuseumid, kus kõike saab näppida ja kõike saab õppida;
näiteks näitused, millest ma enne pole osanud unistadagi! no hakkasin sealt püssi-kodust jalutama, kõndisin suvalises suunas tosinkond kilomeetrit ja korraga leidsin sihukse maja, kus pea-aegu kõik minu taju-uurimise, tantsu-uurimise, liigutuste uurimise ja enda hingetuks trallimise ambitsioonid olid nagu nalja ellu viidud.
hularõnga keerutamine - TEHTUD,
nööriga lae küljes rippuvatel rõngastel kõõludes toa teise nurka ronimine - TEHTUD,
gorillakostüümis end tantsijaks kujutamine - TEHTUD,
ilmelt maailma kõige põhjalikuma tantsuvideote kataloogiga tutvumine (viiekümnendatest tänapäevani välja) - TEHTUD,
tiibklaveril teki all lesides tantsuvideo vaatamine - TEHTUD.
Move. Choreographing you:
jah. ja ei maksa mainimata jätta, et ühel hommikul endale tegevust otsides sattusin ma puhta juhuslikult netileheküljele, kus teatati mulle pehmelt öeldes sümpaatse ansambli kontserdist tolsamal päeval. pärastlõunaks oli mul juba see:
õhtul kell 11 kahekordse bussiga püssi poole loksudes olin ma ai kui õnnelik.
nänänää
ühesõnaga, ma enne polnud üldse kunagi londonis käinud. ainult kuulnud jutte. pea kõik inimesed on seal elanud!
mina töllerdasin seal kolm tühist päeva. lugupeetud preili püssi juhatusel ja omapäi ka.
pärast hispaaniat oli see muidugi natukse raske, sest ootamatult polnud london nii mahe ega muhe.. ega... madridis olin sattusin ma esimesel päeval eri maalt pärit lõuna-ameeriklaste marumõnusale kolmapäevaõhtule, kus tinistati kodumaa rahvapille ja lauldi kodumaa rahvalaule. londonis sattusin ma esimesel päeval 60000-pealise koletismässu sisse:
aga londonis õppisin ma palju. näiteks seda, et
1) kui sa ei taha veeta oma elu müramasinates-metroojaamades,
2) kui sa ei taha jagelda hingeõhu pärast miljoni lipsustatud kodanikuga ainuüksi selle pärast et sattusid teatud kellaajal teatud väljakut ületama,
3) kui sa ei taha nutta end hädavaevu kokku saadud raha kiirkadumise pärast oimetuks,
4) kui sa ei taha tigetseda senise elu kõige halvema ja samal ajal ka kallima kohvi pärast,
5) kui sa ei taha osutuda põdejaks,
6) ühesõnaga, kui sa ei taha jääda kaosesse ekslema jääda ja et kõik ei läheks nagu siin:
tuleb lihtsalt natukse õppida - isegi kui minna kolmeks päevaks, tasub usinalt otsida kohti, kus tunned end palju paremini. london on neid paksult täis. endale leidsin ma:
näiteks pargi, kus on kadrioru moodi verandadega ja kaminaga kohvik, kus koerakesed istuvad koos omanikega pinkidel laudade taga, et maailma parimaid küpsiseid mugida;
näiteks loodusmuuseumid, kus kõike saab näppida ja kõike saab õppida;
näiteks näitused, millest ma enne pole osanud unistadagi! no hakkasin sealt püssi-kodust jalutama, kõndisin suvalises suunas tosinkond kilomeetrit ja korraga leidsin sihukse maja, kus pea-aegu kõik minu taju-uurimise, tantsu-uurimise, liigutuste uurimise ja enda hingetuks trallimise ambitsioonid olid nagu nalja ellu viidud.
hularõnga keerutamine - TEHTUD,
nööriga lae küljes rippuvatel rõngastel kõõludes toa teise nurka ronimine - TEHTUD,
gorillakostüümis end tantsijaks kujutamine - TEHTUD,
ilmelt maailma kõige põhjalikuma tantsuvideote kataloogiga tutvumine (viiekümnendatest tänapäevani välja) - TEHTUD,
tiibklaveril teki all lesides tantsuvideo vaatamine - TEHTUD.
Move. Choreographing you:
jah. ja ei maksa mainimata jätta, et ühel hommikul endale tegevust otsides sattusin ma puhta juhuslikult netileheküljele, kus teatati mulle pehmelt öeldes sümpaatse ansambli kontserdist tolsamal päeval. pärastlõunaks oli mul juba see:
nänänää
8.12.10
optimism
oi, ma ei tea veel paljusidki asju. näiteks taipasin alles hiljuti, et elutervuse nimel tuleb novembriti käia reisimas. kohe kui selle ära tabasin, tormasingi lennukile.
hipsaanias ootas mind madridi lennujaamas susana - mehhiklanna, kelle kõrval tundusin ma endale esimest korda elus väga suure ja väga aeglasena. me jõlkusime temaga granadas, madridis ja nende vahel. me sõime koletu palju falafelit. me rääkisime kiusu ajades protugali keelt. mis sest, et mina olin poole unustanud ja susana leiutas alailma oma hipsaania emakeele põhjal uusi sõnu.
madridist sai mu lõuna-euroopa lemmik-suurlinn:
ja granada? no see oli alles stiilne linn... asi on selles, et kunagi olid seal keltibeerid kunnid, siis tulid kreeklased... läänegoodid...juudid ja maurid...siis ziriidi-moslemid. siis saabus pikem pärismaalaste periood. nüüd on aga nii, et mustlasi on, moslemeid on, eri rahvusest aafriklasi on, ägedaid tudengeid on, turiste on, hipisid on, vanu kohalikke samuti. kõik sibavad ringi, kõik jätavad jälje. no ja see on kokku üks väga meeldiv jäljerada ja väga meeldiv movimiento.
Alhambra, mustrite kodu:
ja lõpuks ise ka!
hipsaanias ootas mind madridi lennujaamas susana - mehhiklanna, kelle kõrval tundusin ma endale esimest korda elus väga suure ja väga aeglasena. me jõlkusime temaga granadas, madridis ja nende vahel. me sõime koletu palju falafelit. me rääkisime kiusu ajades protugali keelt. mis sest, et mina olin poole unustanud ja susana leiutas alailma oma hipsaania emakeele põhjal uusi sõnu.
madridist sai mu lõuna-euroopa lemmik-suurlinn:
ja granada? no see oli alles stiilne linn... asi on selles, et kunagi olid seal keltibeerid kunnid, siis tulid kreeklased... läänegoodid...juudid ja maurid...siis ziriidi-moslemid. siis saabus pikem pärismaalaste periood. nüüd on aga nii, et mustlasi on, moslemeid on, eri rahvusest aafriklasi on, ägedaid tudengeid on, turiste on, hipisid on, vanu kohalikke samuti. kõik sibavad ringi, kõik jätavad jälje. no ja see on kokku üks väga meeldiv jäljerada ja väga meeldiv movimiento.
Alhambra, mustrite kodu:
ja lõpuks ise ka!
1.12.10
sidrunid
1) Täna hommikul meenus mulle: Brasiilias Salvador da Bahias müüdi ühe suure ülikooli peahoone välisukse ees sidruneid.
Mõtle: oled pärast pikka loengupäeva õppehoonest väljumas ja kohe tormab ninna värske tsitruse lõhn. Ostad mõlemasse kätte ühe.
2) Hiljuti nägin Londonit. Ja andestasingi Inglismaale kõik tema kokanduslikud patud. Sest seal pakuti sidrunimoosi ja sidrunikooki ja mõnusat sidruni-muna-suhkru kreemi nimega lemon curd.
Muud patud on veel andestamata.
3) hooaeg on avatud. ingveri-sidrunitee.
Mõtle: oled pärast pikka loengupäeva õppehoonest väljumas ja kohe tormab ninna värske tsitruse lõhn. Ostad mõlemasse kätte ühe.
2) Hiljuti nägin Londonit. Ja andestasingi Inglismaale kõik tema kokanduslikud patud. Sest seal pakuti sidrunimoosi ja sidrunikooki ja mõnusat sidruni-muna-suhkru kreemi nimega lemon curd.
Muud patud on veel andestamata.
3) hooaeg on avatud. ingveri-sidrunitee.
Telli:
Postitused (Atom)