kes ütles, et maal toimuval uudisväärtust pole?
meil näiteks oli esimene mai väga meeleolukas. hommikupoolikul hakkasid hara lahte sisenema jääpangad. täitsa lambist tulid - vana jää oli igalt poolt just viisakalt ära sulanud, juba lubas isegi meri suve, võsaülane õitses, kuldnokk oli segi... nojah, mõni lumelatakas veel on metsa all - kole niikui öö, aga juba kustuv kangelane.
nojah, ja siis ootamatult tuli täiesti ebaviisakas avamerejää.
kõigepealt hakkas kuskilt arusaamatust kohast külma õhkama - maikuu päike paistab, aga sina lõdised isegi kasvuhoones. aru ei saa keegi.
ja siis keskpäevaks nad tulevadki paremalt - hiiglasuured jääpangad mailmatu raginaga. liiguvad otse silme all loksa poole. sama kiiresti kui autod. kaunid valged parved. aru ei saa keegi, isegi laululuiged mitte.
no ja siis nad jäidki sinna lahte. mõni usinam jõudis rannale ka: käisime janošiga uutel pankadel ronimas ja hüppamas. nad krigisesid, undasid, mürisesid ja pahisesid. nii sügavaid ja laiu pankasid ma polegi veel siselahes näinud.
nagu urr oleks jõudnud pärispeale:
"Ta ilmub välja kummitusliku mäetaolise keha, kahe külma jõllitava silma ning sillerdava valge hambareaga olendina. Raamatus "Kes trööstib Tillut?" on öeldud, et Urril on ka saba, kuid seda pole keegi kunagi näinud.
Ükskõik kuhu Urr ka seisma ei jääks, külmub maa tema all ja ümber ära ning kogu taimestik sellel sureb. Maapinnal kõndides jätab ta enese järel maha jää- ja lumeraja. Kõik, mida ta puudutab, külmub samuti ning kord istub ta sooja saamiseks lõkketulele ning seegi kustub kohe." (Wikipedia)
Ja saba pole ka keegi näinud...Vaene loom!
0 kõla:
Postitage kommentaar