eile tartus oli jube ränk!
kui hommikul lepiku-treppidest alla koperdasin, näitas kraadiklaas 29. ja mina olen pigem jahedalembeline. ennevanasti tunti mind hülge nime all. pealegi on mul peaaegu mustad jõhvid juuste asemel peas ja ajutiselt ka ebatavaline vereringe.
muidugi oli vaja jalgrattaga sõita ja turul vahtida ja mägedest ja treppidest ronida.
muidugi ilm ahistas ja muutis mu keedunuudliks.
õhtal pidime janošiga teatrisse ronima. paraku oli janoš vanast kodulinnast orjatöölt tulemas ega teadnud (endise) pärnakana teps mitte, kui kaugel on värska tartust. jäime pekost ilma. vahtisime nukralt mailmatu palavas katusekorruse-toas, kaklesime ajaviiteks natuke. teise korruse jotad olid lahtise akna all õues, suvises sõiduvees ja lubasid kõrvalmaja jotale munakiviga virutada.
korraga justkui müristas. ja müristas ja müristas, taevas rappus ja korter ka.
enam ei tahtnud kakelda. ootasin äikest, nagu vene ajal ootasid oktoobrilapsed kommunismi saabumist.
jah, aga pilved hajusid laiali ja vihma ei tulnudki. no mitte üht piiska
kompensatsiooniks mugisin dolce vitas pastat ja magasin ilma tekita.
0 kõla:
Postitage kommentaar