kui ma olin värske kümnenda klassi naga, ajasin entusiasmihoos segi budismi ja askeetluse. elasime tollal assakul ridaelamus. öösiti ronisin salaja oma toast esimese korruse elutuppa, heitsin lina kamina ette põrandale, ennast paljalt linale ja enda peale teki. niisiis magasin parketil ja padjata. arvasin, et selline oskus on eluks hädavajalik.
lepikusse kolides polnud mul voodit ega midagi. niisiis tudusin vaibal.
pikki aastaid hiilgasin padjatuse ja madalate madratsite himuga.
aga nüüd.. aga nüüd olen ma sihukses seisus, et uh!
telgi- või toapõrandad ja nendepealsed madratsid võivad minust ainult unistada... ilma voodita ma isegi ei ürita. patju on vaja seljataha ja kintsude alla ja pea alla.
selili magada üleüldse ei saa, sest tundmatu arter hakkab hingekella lööma.
kõhuli magada üleüldse ei saa, sest pelmeen on ees. olen kuulnud, et ta kavatseb veel kõvasti kosuda, enne kui avalikult kisama hakkab.
niisiis leban ahastades külili nigu ülesöönud hüljes.
0 kõla:
Postitage kommentaar