maailma vanim filmifestival

no õige natukene veel veneetsia-asju ja filmi-asju ja kino-asju.

tollele paljuoodatud "mustale ratsule" ma siiski ei jõudnud. teiste käest kuulsin, et see olevat olnud üks vastik ja õudne värk. uh!
mul vedas.

see-eest käisin päevake hiljem ühe hiina filmi esilinastusel. õigemini oli festivalikavas kirjas hoopis "üllatusfilm". ühesõnaga: jälle 1300-kohaline saal, puupüsti täis, punased vaibad nagu ikka, ja sa ei tea teps mitte, mis teosega su meelt lahutama hakatakse.
kui minust kaks rida ettepoole, reserveeritud ja rinnakate itaalia tädide poolt kiivalt kaitstud toolidele hakkas valguma pisikesi pilusilmasid, võis juba aimata, mis tulemas on.
kui saal plaksutas hullumiseni ühele sinnailmunud hiina mehemürakale, suurele nagu riidekapp, võis arvata, et see ongi hr režissöör.
algustiitritest selgus, et üllatusfilmil on ikka nimi pandud - 人山人海. esimene märk tähendab inimest/inimesi, teine mäge, kolmas jälle inimesi, neljas merd. vastav tõlge oli ka: "people mountain people sea".
see üllatusfilm oli kättemaksust. heade rahulike kaadritega. ühe koleda vägistamisstseeniga. ignoratse eurooplase silmadele piinlikustunnet tekitavalt sarnaste näitlejatega.
korraga hakkas inimesi hordide kaupa üles tõusma ja ukse poole trügima. kuskilt immitses kaablite kõrbemise lõhna. mõni natuke paanitses ja režissöör ühes oma pisikeste näitlejatega tundus väga kurb ja segaduses.

veneetsia filmifestival on üks vanimaid maailmas. suur, uhke ja väga populaarne. uhked inimesed käivad ennast george clooney'dele näitamas. parimatel kellaaegadel maksab ühe seansi pilet 40 eurtsi.

kurb kapprežissöör vaatas nukralt saalis ringi ja lasi end hiina turistidel pildistada. no ja ükski festivalimeeskonna liige tema juurde vabandama igatahes ei läinud. nad hoopis naersid õues valju häälega.
aeg-ajalt teatas ammulindistatud tekst uhke itaalia aktsendiga, et kohe-kohe alustame filmiga uuesti, istutagu aga maha.
no ei alanud midagi.
üllatusfilm tõepoolest.

pikapeale selgus, et mingi prožektor oli läbi põlenud ja sealt immitseski kõrbelõhna. massid lahkusid haisvast saalist.
varsti ilmus välja punase retroredeliga elektrik, ronis helgiheitja juurde ja püüdis seda üles putitada. lõpuks kakkus ta lihtsalt suure pusatäie juhtmeid välja ja õiendas midagi elektrikapi kallal ning lahkus uhkel sammul. tema tähetund!
no ja vähestel allesjäänutel tuligi veel ainult veerand tundi oodata, kuni film jätkus. õigemini mitte jätkus, vaid taasalgas tagasikerituna suvalise koha pealt (khm, juhtumisi just vägistamisstseeni koha pealt).

einoh! ja mina käisin juunis pärnu filmifestivalil, mis on juba 25 ehk jube väärikas eas. ja itsitasin terve linastuse aja, sest et ühte ülipeene heliga 3d filmi vanuatu saare põliselanikest lasti suvalise koolimaja suvalises aulas suvalise 2d ekraani peale suvalise kahuri ja kõlarite abil. ja isegi ei vaevutud eriti vabandama. nii kümne sekundi mahus ainult.

einoh, ja meie siin oma kodukootud kunstikinoga muretseme end halliks, kui maailmatasemel projektorit laenata ei jäksa.
einoh!