Kui ma mõtlen oma elust
ja sellest, mis viimasel ajal libiseb käest
...esimesest isiklikust kodust Supilinnas, millest ma justkui ise loobusin ja mis kohemaid solvununa põlema läks
...või Naba-nimelisest üürikodust, mis on küll väga mõnus, aga võõrast müra täis
... või Pärispea-kodust, mille õhkkond muutus tundmatuseni kohe, kui sealt kadus viimnegi koer
... või kino-kodust, kus ei toimunud mu lahkumisel isegi väikest hüvastijätmist. Keegi meeskonnast nagu ei märganudki, et ma seal veebruarist saadik kõigest hingest vehkisin. Ja et enam ma ei vehi
... või asjadest, mis kahtlemata muutuvad, kui ise olla viimaseid kuid ajutiseks koduks tundmatule kodanikule, kes on nõudlik nagu leitnant
(ja tegelikult mitte ainult igasugu kodudest. Selgunud on, et kui te ei saa kanda omaenda riideid, vaid ainult tundmatut või laenatud kraami – välja arvatud sokid ja sallid – siis võib teie identiteet otsekohe õõnestuma hakata.
Mis siis veel asjaolust, et inimesed ei tunne huvi enam millegi muu vastu, kui et kas teil beebikesele nimi on välja mõeldud. Mis paganama beebike? Ma luban: minu kõhus kasvab täitsa tavaline titt, kes juba varsti karjub ja kakab ja jurab! Ja me kutsume teda Super Marioks, tänan küsimast)
ja kui ma sugugi EI TAHA vinguda
siis ma hakkan vägisi mõtlema kaleidoskoopidest. Mailmatu suurtest. Imepisikestest. Eri kujuga. Tuhmikõlaliste klaasikildudega, kirjute pärlitega, värvipaberitega, led-lampidega, aknalaudadelt leitud liblikatiibadega, luupide abil reaalsust moonutavatest kaleidoskoopidest.
2 kõla:
Tead, Leene, ma olen nende kaleidoskoopide koha pealt suga täiesti nõus.
Aga muus osas arvan, et kinokodu jääb alati sinu koduks, sest sina ta koos teiste asjapuolkadega tegid, nii et ei saagi sa mingit pidu saada, enne kui taas šampust ei joo, sest selle puhul võib ikka pidutseda.
Ja teiseks see titemammindus on kõrvaltavaatajale samuti segadust tekitav, mis toob selle ebaleva käitumise.
Sest no kuulge, kui oma nirud ja mariinad hakkavad titemammadeks, siis kuidas peaks siis nendega käituma, kas kui titt-mamma koosolevustega või kui nirude ja mariinidege või kui titemammadest nirude ja mariinadega, viimane on väga harjumatu ja uus ning tahab harjutamist, eriti alguses, sest silmas tuleb pidada ka tõsiasja, mida õpetas mulle kord mu õde, ükskõik mida rase parasjagu ütleb, tal on sel hetkel täiesti õigus.
Ehk et ... ähh, kallipai!
hehee, sinu öeldud asjad on tihti nii ilusad ja nii hädavajaliku koha peal, vaik!
aga titemammutlusega on nii, et me ise ju ka ei tea, kuidas olla. mida paksemaks ma lähen, seda rohkem tundub, et igasuguse muu rolli mängimine (peale rasetsemise) on üks narrus ja enesepettus. püüa sa rääkida kõrgetest kuntsidest, kui super mario virutab obadusi ribidesse!
ainult et - millest siis rääkidagi?
kahe otsaga vorst.
Postitage kommentaar