millest pöffi ajal mõelda, kui ise kinno ei saa:
seitsmekümnendatel aastatel hakkas terves maailmas kinokülastajaid vähemaks jääma. telksud läksid kodudesse ja inimesed läksid laisaks. ja nt eurooplaste kinoharjumus kadus päris ära. videomakid ja sat-tv tegid veel eriti suure karuteene. kinonäitajad halasid ja väikestesse kinomajadesse tehti bordelle ja hotelle.
olukorra päästis see loll cameron üheksakümnendatel oma lolli titanicuga, mis oli nii populaarne, et massid ronisid tagasi kinno. ja jäidki sinna käima.
noh, jah, minu assaku-naabrid vaatasid seda titanicu-asja ikkagi videomakilt, täpsemini kinos salaja üles võetud piraatkoopia pealt. ja mõistagi mõnusalt tuima venekeelse dubleerimisega! aga sellestki videost oli näha, et kino oli tol päeval, kui keegi sinna oma kaameraga salaja titanicut filmima läks, päris rahvast täis.
kinokülastuskõverad tegid statistikute lehtedel suuri jõnkse ja kinonäitajad rõõmustasid ja nii mõnigi väike ilus kinomaja sai päästetud.
aga et elus tasakaal oleks, tegi seesama paganama cameron nullindate lõpus veel ühe õudse filmi, seekord digiformaadis ja 3d-s.
ühesõnaga - avatar on igavene tobe pioneer, kelle tõttu maailma kinotulevikku nähakse ainult digitaalsena ja uhked filmilindid surevad üksindusse.
säh teile väikseid armsaid kinomaju! säh teile!
0 kõla:
Postitage kommentaar