--otse-----mantlisiilu---tagant-

sugulasi

2012-01-30T20:38:00.004+02:00

vennad kuimetid ja leenu (1990?)
õetütred lotte ja emma (2011)

mõnikord on lapsepõlved erinevad

kodust. tolmu seest.

2012-01-30T20:06:00.002+02:00

mina ja tuomas suominen. ilma naljata!

maale

2012-01-23T20:08:00.001+02:00

suur uudis! suur uudis!

migreerusime ära pärispeale:

las kiur-poiss kosub mereõhku hingates ja käib juba kuuajasena kelguga sõitmas.

las jaanus-poiss putitab maja ja saab oma missioonitundega jälle sina-peale.

las lapsevanemad korbid nunnutavad oma lapselast.
las koerad hauguvad, kui ma öösiti õuel käin.

las leene vahib sõtkast, mokk õieli.
las läänetuul puhub.

tuleb ilus kevad ja mõnus suvi.

tulge külla! marss!

PS - muide, tundub, et tegemist on üldise tendentsiga. näiteks platsiliisu kolis hiljuti räpinasse - grandmothertime.blogspot.com, uurige ja imestage!

ära tegin

2012-01-23T14:08:00.002+02:00

kiuri tulemise lugu on nüüd võrgus kõigile vahtida!

www.synnitoetus.ee/index.php?id=302

2012-01-06T14:15:00.002+02:00

minul ja mu pojal on palju ühist:

kõhuvalud
nälg
uni
topeltlõug

2012-01-01T17:02:00.002+02:00

Leeneee-on-piimaauto
Leeneee-on-piimaauto

force majeure

2011-12-28T17:12:00.001+02:00

ühel öösel astus palatisse nr 10 vanem vene daam, range soengujoone ja roosa pükskostüümiga. ta tuli minu kanüüli otsa uusi tilkasid toppima. vaatas toda tillukest titte, kes mu kõrval magas, ja küsis elegantse aktsendiga, kas tegu on poisslapsega.
- on küll.
siis päris proua meditsiiniõde, et kas ka nimi on juba olemas.
- ei ole.
ja proua õde pakkus, et tema arvates on kõige ilusam nimi maailmas kalev. et selles on kõik "mehelik loomus" (õigemini kasutas ta selleks üht imeilusat venekeelset väljendit). et meie "abikaasaga" võiksime kaaluda.

oleks see uni olnud, siis ilmselt kaalukski.
aga see polnud teps mitte uni.
oeh.

lugeja küsib:

2011-12-20T21:21:00.001+02:00

Indigo ütles...

ära oled tydinend juba jah?:) äkki on midagi veel tegemata.. mille järgi ta ootab. oled sauna ja seksi juba proovinud?

hah! ega me rumalad ole! kõik klassikalised vahendid (ee... õlu, refleksioloogia ja trepijooks näiteks) said viie nädala jooksul järjest läbi tehtud!

ma kõndisin üles kõigist Tartu treppidest (ja polnud olnud kunagi paremas vormis!); jõin ära jõetäie peedimahla (sidruni ja meega, sest muidu maitses jube pahasti); lubasin kõigile majaelanikele, et nüüd kohe, hiljemalt ülehomme; lasin ämmaemandal titte sünnituse esilekutsumisega ähvardada ja end tänaval narrida ("SA POLE IKKA VEEL SÜNNITANUD? MIS SUL VIGA ON?"); elasin oma tuhandele libatuhule rõõmuga kaasa nagu oleksid nad mõnusad silitused; vigisesin end kodus siniseks; pidasin tite paksuse hirmus moekalt dieeti ja ja ja..

nojaa. lõpuks tuli välja, et ta tõesti ootas midagi - lund. ööl vastu kümnendat sadas maa ilusti valgeks ja hommikuks olin ma ootamatult emaks saanud.

tuleb tunnistada, et härra jäi kümme päeva hiljaks, aga ilmus see-eest vägilasena - ta on pikk nigu sõnni siim!

___
(ahjaam, kodusünnituse lehele luban sünnitusloo saata. tsirkust sai kõvasti, nii et kes tahab, võib sealt piiluda. sellega läheb aega, sest härral pole veel nimegi)

täitsamees!

2011-12-20T20:57:00.000+02:00

mitte muhvigi

2011-12-05T22:52:00.000+02:00

vaherepliik

2011-11-22T16:26:00.001+02:00

millest pöffi ajal mõelda, kui ise kinno ei saa:
seitsmekümnendatel aastatel hakkas terves maailmas kinokülastajaid vähemaks jääma. telksud läksid kodudesse ja inimesed läksid laisaks. ja nt eurooplaste kinoharjumus kadus päris ära. videomakid ja sat-tv tegid veel eriti suure karuteene. kinonäitajad halasid ja väikestesse kinomajadesse tehti bordelle ja hotelle.

olukorra päästis see loll cameron üheksakümnendatel oma lolli titanicuga, mis oli nii populaarne, et massid ronisid tagasi kinno. ja jäidki sinna käima.
noh, jah, minu assaku-naabrid vaatasid seda titanicu-asja ikkagi videomakilt, täpsemini kinos salaja üles võetud piraatkoopia pealt. ja mõistagi mõnusalt tuima venekeelse dubleerimisega! aga sellestki videost oli näha, et kino oli tol päeval, kui keegi sinna oma kaameraga salaja titanicut filmima läks, päris rahvast täis.

kinokülastuskõverad tegid statistikute lehtedel suuri jõnkse ja kinonäitajad rõõmustasid ja nii mõnigi väike ilus kinomaja sai päästetud.

aga et elus tasakaal oleks, tegi seesama paganama cameron nullindate lõpus veel ühe õudse filmi, seekord digiformaadis ja 3d-s.
ühesõnaga - avatar on igavene tobe pioneer, kelle tõttu maailma kinotulevikku nähakse ainult digitaalsena ja uhked filmilindid surevad üksindusse.

säh teile väikseid armsaid kinomaju! säh teile!

ussijutt

2011-11-19T22:42:00.000+02:00

on päeval ilugi
ent ööd on maod

ma laman patjadel
ja laman põrandal
ja laman aina

ei ühtki uinutavat ussi
vaid hiiglasuured
lämmatavad maod

üksteist kuubis

2011-11-11T18:12:00.000+02:00

hm.. mõned tunnid on küll veel aega, aga
tundub, et see tänane maailmalõpp ei jää küll nüüd viimaseks.

uued penid

2011-11-01T19:05:00.000+02:00

No mõni kodu ei saa kuidagipidi ilma loomadeta läbi!

Pärispea esitleb: uued penid.

Täiesti erakordsed:

esiteks - emased!
teiseks - dresseeritud!
ja mis kõige tähtsam - koonuga!

"niisuke va hundine aeg"

2011-10-26T23:42:00.000+03:00

nädal pärispeal maapaos:

naabrikoer porsche lõõtsutab öösiti ümber maja.

üks traktor põristab teedpidi edasi-tagasi.

kärbseseened kuivavad metsa all nartsuks.

päikesed loojuvad õhtuti viuh ja viuh.

pahisev meri.

ja mina loen muinasjutte. bulgakovit. hvostovi. eesti novellikirjanikke. vahepeal rasetsemiskirjandust. muinasjutte. muinasjutte.

lugu moosekandist hundiaugus:

Martu kandis olnud üks vanapoiss, see olnud kange viiulimees. Ta käinud linnas ja hakanud sealt koju minema. Öösel olnud kangesti pime ka. Läinud Viimsi mõisast läbi. Kui Viimsi mäest alla minna, tuleb paks kuusemets ja tee läheb kaheks: üks ots viib Leppneeme külasse, aga tema keeranud kõrvale Rohiküla poole. Seal eksinud ta metsa ära, ei ole välja saanud.

Ühekorraga - suurde auku karsumdi! Viimsi valla mehed olid kaevanud sinna hundiaugu ja selle sisse ta kukkuski. Aga hunt olnud enne juba sees. Siis olnud niisuke va hundine aeg.

Nii kui ta kukkunud hundile peale, niii hunt hakanud kangesti urisema. Mehel hirm, et nüüd ta mind murrab.

Aga tal olnud omajagu õnne ka, viiul jäänud terveks. Mees mõtelnud, et väljapääs on võimatu, katsume viiuliga. Nii kui hakanud viiulit tõmbama, kukkunud hunt ulguma, pole mehega tegemist teinudki enam.

Sedasi läinud viiulimäng kuni hommikuni, ja hundi ulgumine ka. Käsi oli küll ära väsinud, aga nii kui mäng seisma jäänud, hunt kohe õrisema, mängi edasi! Mehe käsi olnud hommikuks paistes pikast mängust.

Teised mehed tulnud hommikul augu juurde oma saaki vaatama ja kuulnud eemalt juba - mis asi see on? Seal on hundi joru ja peent kriuksu ka. Läinud augu äärde ja vaadanud salaja sisse - mis asi seal täna ometi on? Ühes ääres mängib vanapoiss kükakil viiulit ja teises ääres laulab hunt seltsiks.

Mehed mõtelnud, mis teha - kumma sa enne välja võtad? Pidanud niisuguse nõu valmis, et anname köie alla ja tõmbame mehe enne välja. Lasknud köieotsa alla ja ütelnud, et mees sidugu see endale ümber ja siis tõmbavad ta välja. Mees sidunud endale köie ümber ja hakanud august üles tulema, kui hunt krapsti! kinni. Ei lase välja! Vat hundil on üheksa mehe mõistus, aga ühe mehe jõud.

See ei aita, mees lastud tagasi auku. Mehel ei jäänud muud üle kui jälle uuesti viiulit mängima ja hunt seltsis laulma. Siis lasknud mehed kahest püssist korraga hundi maha ning tõmmanud ta august välja ja mehe ka. Siis nad olnud rõõmsad küll. Tõmmanud kohe partsti! hundi naha maha ja viinud kõrtsi. Mehed joonud liiku ja viiulimees mänginud.

väärtuslikud asjad, mille leiutasid šotlased

2011-10-22T14:55:00.000+03:00

Kui ma mõtlen oma elust

ja sellest, mis viimasel ajal libiseb käest

...esimesest isiklikust kodust Supilinnas, millest ma justkui ise loobusin ja mis kohemaid solvununa põlema läks

...või Naba-nimelisest üürikodust, mis on küll väga mõnus, aga võõrast müra täis

... või Pärispea-kodust, mille õhkkond muutus tundmatuseni kohe, kui sealt kadus viimnegi koer

... või kino-kodust, kus ei toimunud mu lahkumisel isegi väikest hüvastijätmist. Keegi meeskonnast nagu ei märganudki, et ma seal veebruarist saadik kõigest hingest vehkisin. Ja et enam ma ei vehi

... või asjadest, mis kahtlemata muutuvad, kui ise olla viimaseid kuid ajutiseks koduks tundmatule kodanikule, kes on nõudlik nagu leitnant

(ja tegelikult mitte ainult igasugu kodudest. Selgunud on, et kui te ei saa kanda omaenda riideid, vaid ainult tundmatut või laenatud kraami – välja arvatud sokid ja sallid – siis võib teie identiteet otsekohe õõnestuma hakata.

Mis siis veel asjaolust, et inimesed ei tunne huvi enam millegi muu vastu, kui et kas teil beebikesele nimi on välja mõeldud. Mis paganama beebike? Ma luban: minu kõhus kasvab täitsa tavaline titt, kes juba varsti karjub ja kakab ja jurab! Ja me kutsume teda Super Marioks, tänan küsimast)

ja kui ma sugugi EI TAHA vinguda

siis ma hakkan vägisi mõtlema kaleidoskoopidest. Mailmatu suurtest. Imepisikestest. Eri kujuga. Tuhmikõlaliste klaasikildudega, kirjute pärlitega, värvipaberitega, led-lampidega, aknalaudadelt leitud liblikatiibadega, luupide abil reaalsust moonutavatest kaleidoskoopidest.

paks ja paljas!

2011-10-01T17:24:00.000+03:00

2011-10-01T16:52:00.000+03:00

vanal vene seebil on kõige ilusam lõhn. ma käin vannitoas salaja kogu aeg käsi pesemas. ei saa pärispeale sõitagi, sest seebi-igatsus mataks ära.

pilt seeriast

2011-10-01T16:46:00.002+03:00

mis? see ju ei ole mina!

sama reha

2011-10-01T16:11:00.006+03:00

mitu korda peab ühe väikse inimese elus selliseid suuri asju juhtuma?

2007

2011

Võime ka pakkuda erinevaid disainielemente:

veekeedukannu

laiska liisut puust uhmriga

laelamp-riidepuud

lüliteid

Pakkumised teretulnud (nii postituses püstitatud küsimusele kui nimetatud esemetele)

ego!

2011-09-16T10:30:00.000+03:00

eile ronisime janošiga athena rõdule, et ART IST KUKU NUUTi avafilmi vaadata. kuna algus venis, vahtisime niisama ümberringi. kuldsed lõvipead, suud töllakil, paljad paksud daamid reljeefidel...

korraga nägin, kuidas keegi tundmatu neiu müürilehe välja võttis ja minu artiklit lugema hakkas.
luges ühe jutiga läbi niuh!

maailma vanim filmifestival

2011-09-15T21:22:00.002+03:00

no õige natukene veel veneetsia-asju ja filmi-asju ja kino-asju.

tollele paljuoodatud "mustale ratsule" ma siiski ei jõudnud. teiste käest kuulsin, et see olevat olnud üks vastik ja õudne värk. uh!
mul vedas.

see-eest käisin päevake hiljem ühe hiina filmi esilinastusel. õigemini oli festivalikavas kirjas hoopis "üllatusfilm". ühesõnaga: jälle 1300-kohaline saal, puupüsti täis, punased vaibad nagu ikka, ja sa ei tea teps mitte, mis teosega su meelt lahutama hakatakse.
kui minust kaks rida ettepoole, reserveeritud ja rinnakate itaalia tädide poolt kiivalt kaitstud toolidele hakkas valguma pisikesi pilusilmasid, võis juba aimata, mis tulemas on.
kui saal plaksutas hullumiseni ühele sinnailmunud hiina mehemürakale, suurele nagu riidekapp, võis arvata, et see ongi hr režissöör.
algustiitritest selgus, et üllatusfilmil on ikka nimi pandud - 人山人海. esimene märk tähendab inimest/inimesi, teine mäge, kolmas jälle inimesi, neljas merd. vastav tõlge oli ka: "people mountain people sea".
see üllatusfilm oli kättemaksust. heade rahulike kaadritega. ühe koleda vägistamisstseeniga. ignoratse eurooplase silmadele piinlikustunnet tekitavalt sarnaste näitlejatega.
korraga hakkas inimesi hordide kaupa üles tõusma ja ukse poole trügima. kuskilt immitses kaablite kõrbemise lõhna. mõni natuke paanitses ja režissöör ühes oma pisikeste näitlejatega tundus väga kurb ja segaduses.

veneetsia filmifestival on üks vanimaid maailmas. suur, uhke ja väga populaarne. uhked inimesed käivad ennast george clooney'dele näitamas. parimatel kellaaegadel maksab ühe seansi pilet 40 eurtsi.

kurb kapprežissöör vaatas nukralt saalis ringi ja lasi end hiina turistidel pildistada. no ja ükski festivalimeeskonna liige tema juurde vabandama igatahes ei läinud. nad hoopis naersid õues valju häälega.
aeg-ajalt teatas ammulindistatud tekst uhke itaalia aktsendiga, et kohe-kohe alustame filmiga uuesti, istutagu aga maha.
no ei alanud midagi.
üllatusfilm tõepoolest.

pikapeale selgus, et mingi prožektor oli läbi põlenud ja sealt immitseski kõrbelõhna. massid lahkusid haisvast saalist.
varsti ilmus välja punase retroredeliga elektrik, ronis helgiheitja juurde ja püüdis seda üles putitada. lõpuks kakkus ta lihtsalt suure pusatäie juhtmeid välja ja õiendas midagi elektrikapi kallal ning lahkus uhkel sammul. tema tähetund!
no ja vähestel allesjäänutel tuligi veel ainult veerand tundi oodata, kuni film jätkus. õigemini mitte jätkus, vaid taasalgas tagasikerituna suvalise koha pealt (khm, juhtumisi just vägistamisstseeni koha pealt).

einoh! ja mina käisin juunis pärnu filmifestivalil, mis on juba 25 ehk jube väärikas eas. ja itsitasin terve linastuse aja, sest et ühte ülipeene heliga 3d filmi vanuatu saare põliselanikest lasti suvalise koolimaja suvalises aulas suvalise 2d ekraani peale suvalise kahuri ja kõlarite abil. ja isegi ei vaevutud eriti vabandama. nii kümne sekundi mahus ainult.

einoh, ja meie siin oma kodukootud kunstikinoga muretseme end halliks, kui maailmatasemel projektorit laenata ei jäksa.
einoh!

kõrgelend

2011-09-06T00:53:00.000+03:00

järelsuvi on mul veneetsias.
ühe saare peal peetakse festivali. lipupunastel vaipadel jalutavad tuntud staarid, tundmatud staarid, tohutu hunnik staare matkivaid inimesi ja armetu kogus ülejäänusid.
paadiga sõidavad mööda lawrence fisburnid ja al pacinod.

kinosaalidesse on raske pääseda, sest kokkuvõttes on inimesi ikkagi mitte nii armetu kogus.
see on tõsi, ehkki mul on peen kaelakaart

ükspäev mahtusime siiski tuhande kolmesaja kohalisse kinosaali. näidati al pacino tuttuut "wilde salome'd". no oli see alles armetu film!
täna mahtusime isegi väiksemasse saali. näidati lugu tšernobõli üleelanutest. la terre outragée. no oli see alles väheusutav film!
kui nii edasi läheb, siis ma tulen tagasi koju ja ülbitsen, et veneetsias ei näegi häid linateoseid. kui just arvutist ei otsi.
kui nii edasi ei lähe, siis ma vaatan homme "dark horse'i", mille kohta režissöör todd on öelnud: "I suppose I just wanted to see if I could make a movie without rape, paedophilia or masturbation. I always think it’s important to challenge oneself."
katsumused on tõesõna teretulnud.

vastus küsimusele

2011-08-22T00:05:00.001+03:00

"noh, mis tunne on?"
a) lased sahvris maailma kõige suurema pooliku arbuusi käärima. kui selle avastad, nutad end pooleks, sest nii kahju on
b) asud usinamalt võimlema, sest härrad ähvardavad, et peavad ühel päeval sinu kingapaelu siduma hakkama
c) arvutad apteegis, mitu magneesiumitabletipurki kulub, kui pead veel mõnda aega kurbade kintsukrampide vastu võitlema. vastus: nelja tükiga päevas läheb kaks kõige suuremat purki
d) poolpunn-naba

täpselt sada päeva veel.

pese sebralt maha viimne vööt

2011-08-21T20:20:00.001+03:00

üksvahe ma kolisin kolisin kolisin kolisin.
kõik läks kastidesse ja kõik tuli kastidest.
nüüd on see lõpuks tehtud.

ja nüüd on kõik teistmoodi: elan ühes korteris kolme endast umbes kümme aastat vanema mehega, aga ka all elavad omad ja ka üleval elavad omad ja mõni neist on siiski noorem ja siiski naisterahvas.
õhtuti einestame suures elutoas, mille lagi on tobe ja roosa. hommikuti ärkan narva maantee müraelu peale.
ja vahel tuuakse külla vahvleid, suitsukala ja veini.

võibolla selgub peatselt, et meie narva üürimaja laed lasevad läbi ja ahjud ei küta ja seinad lähvad puru ja hallitus ronib ninna.
aga jätku kõik kaabakad-korteriomanikud meelde, et me juba teeme netilehte! foorumit, kus kõik vaesed tartlased, keda hämmastab linna üürituru inetu seis - boiler ei tööta ja naabrid on jotad ja omanik ajab jura - saavad ennast tühjaks kurta. ja teisi üürnikke hoiatada.
kodanikualgatus on!

progress

2011-08-21T19:57:00.002+03:00

kui ma olin värske kümnenda klassi naga, ajasin entusiasmihoos segi budismi ja askeetluse. elasime tollal assakul ridaelamus. öösiti ronisin salaja oma toast esimese korruse elutuppa, heitsin lina kamina ette põrandale, ennast paljalt linale ja enda peale teki. niisiis magasin parketil ja padjata. arvasin, et selline oskus on eluks hädavajalik.
lepikusse kolides polnud mul voodit ega midagi. niisiis tudusin vaibal.
pikki aastaid hiilgasin padjatuse ja madalate madratsite himuga.

aga nüüd.. aga nüüd olen ma sihukses seisus, et uh!
telgi- või toapõrandad ja nendepealsed madratsid võivad minust ainult unistada... ilma voodita ma isegi ei ürita. patju on vaja seljataha ja kintsude alla ja pea alla.
selili magada üleüldse ei saa, sest tundmatu arter hakkab hingekella lööma.
kõhuli magada üleüldse ei saa, sest pelmeen on ees. olen kuulnud, et ta kavatseb veel kõvasti kosuda, enne kui avalikult kisama hakkab.

niisiis leban ahastades külili nigu ülesöönud hüljes.

esimene sissekanne hobustest

2011-08-02T16:37:00.001+03:00

öösel veidi enne kella viit näeb leene korp unes, et ta toidab pruune pisihobuseid, kes kuuluvad ühele tuttavale tarkvaraarendajale ja mahuvad suurepäraselt raamaturiiulisse elama.
natuke uimaste hobuste kari mugib kuivatatud viigimarjade sarnaseid tundmatuid vilju, mida tuleb nüri noaga neljaks lõigata.
niisiis: leene korp toidab väikseid hobuseid, kui korraga hakkab kuskilt nähtamatust kõlarist kostma naisdiktori hääl, kes alustab ERRi pikema uudistesaatega. seejärel hakkab kostma ka teine ERRi uudistesaade, seekord meesdiktoriga. hääli lisandub veel, uudistesaateid on mitu.
leene tunneb ennast väga häirituna. mida rohkem on müra, seda enam hakkab unenäomaailm kildudeks lagunema. pilt lendab tükkideks ja müra muutub talumatuks.

korraga ärkab leene korp mailmatu uhke karjega üles, sest talle on kaela kukkunud riiul. tuliuus ja imeilus vineerriiul tekitab kergemat sorti peapõrutuse ja muljub ära parema käsivarre.

no ma pole hobustest kunagi aru saanud.

fotomontaaž!

2011-07-23T00:39:00.000+03:00

2011-07-23T00:37:00.001+03:00

ükskord riietasin ma janoši hipiks ja siis me käisime prahas.

ükskord riietasin ma janoši turistiks ja siis me käisime krakowis ka.

ükskord riietus janoš ise morsaks

kesksuve anomaaliad

2011-07-19T20:57:00.000+03:00

õhus on väga palju lubadusi.
lõuna-eesti aedadest saab varastada pooltooreid õunu,
vaarikas saab isegi põhja-eesti põhjaosas kohe küpseks,
tuleval talvel saab esmakordselt süüa omatehtud murakamoosi.

kõhus on samuti palju lubadusi.
täna tuli välja: sinna on kolinud elama mingi noku.

2011-07-07T12:36:00.000+03:00

argielu hirmus paine.
argielu hirmus paine.
argielu hirmus paine.
argielu hirmus paine.
argielu hirmus paine.

mul käis pärispeal üks hiina poolt tulnud sohvasurfar külas, viisime ta teisipäeval ilusti tallinnasse. tee peal, täpsemalt õnnetu loksa õnnetu laevaremonditehase juures, nägime tõbist rebasekutsikat, kellel polnud karvu. sabal natuke oli kohevust, aga muidu puhta paljas nigu rott. sellegipoolest oli rebane igati asjalik ja tegeles asfaldile situmisega.
sohvasurfar ruth oli väga hämmeldunud.
ta ei teadnud, et meil on kängurud.

petab!

2011-07-01T18:46:00.001+03:00

eile tartus oli jube ränk!

kui hommikul lepiku-treppidest alla koperdasin, näitas kraadiklaas 29. ja mina olen pigem jahedalembeline. ennevanasti tunti mind hülge nime all. pealegi on mul peaaegu mustad jõhvid juuste asemel peas ja ajutiselt ka ebatavaline vereringe.

muidugi oli vaja jalgrattaga sõita ja turul vahtida ja mägedest ja treppidest ronida.

muidugi ilm ahistas ja muutis mu keedunuudliks.

õhtal pidime janošiga teatrisse ronima. paraku oli janoš vanast kodulinnast orjatöölt tulemas ega teadnud (endise) pärnakana teps mitte, kui kaugel on värska tartust. jäime pekost ilma. vahtisime nukralt mailmatu palavas katusekorruse-toas, kaklesime ajaviiteks natuke. teise korruse jotad olid lahtise akna all õues, suvises sõiduvees ja lubasid kõrvalmaja jotale munakiviga virutada.

korraga justkui müristas. ja müristas ja müristas, taevas rappus ja korter ka.

enam ei tahtnud kakelda. ootasin äikest, nagu vene ajal ootasid oktoobrilapsed kommunismi saabumist.

jah, aga pilved hajusid laiali ja vihma ei tulnudki. no mitte üht piiska

kompensatsiooniks mugisin dolce vitas pastat ja magasin ilma tekita.

ükskord lehmja põhikoolis.

2011-07-01T18:12:00.002+03:00

(tunneb ära LAHTISE suu järgi)

usinus viib kasinusele

2011-06-17T21:20:00.000+03:00

korraldan siin palehigis ühte kinoüritust.
tuleb kirjutada väga palju väga asjalikke kirju. väga palju nukralt abipaluvaid kirju. väga palju lootust süstivaid kirju. tuleb kohtuda krapsakate abilinnapeadega. tuleb helistada lugupeetud näitlejatele ja filmionudele. tuleb kehtestada ennast. tuleb närida küünt. see kõik on nii keeruline, sest ma olen loomult laisk nigu lohe ja pelglik nigu vihmauss. ja küüned on lühikesed.

ükspäev oli kirjade saatmine eriti keeruline:

kaabakad on igal pool!

2011-06-02T14:41:00.000+03:00

kuulge! teie, kes te olete Uudised välja nuhkinud. või päris ausal teel informeeritud Inimeste käest teada saanud. no kuulge! mis te arvate, et ma siis aru ei saa, et te teate. mis te siis eemalt piidlete?

eestlane ei oska teps mitte käituda. eriti just siis, kui vaja on Käituda.

eestlane ei oska teps mitte juttu teha. eriti just siis, kui jutud on olulised.

ta räägib seljataga, omavahel, salaja ja sosinal.

uhh!

suurte inimeste asjad

2011-06-01T15:50:00.001+03:00

1) minu hea sõber uku sõitis ükspäev taksoga tartust tallinna. ta tõi lennujaamast ära mingid jänkide kasvatatud väga erilised laborihiired. neli elukat! kaup oli nii väärtuslik, et cargo või bussiga toomine poleks tulnud kõne allagi.. tagasi sõitsid uku, neli hiirt ja vahepeal lisandunud inglise püss sama taksoga

2) minu teine hea sõber kauts tuletas ükspäev meelde, et meie ebatulundusühingul kinosaurus on arveldusarve tegemata. ja nii ei saa ju keegi meile head raha kanda.

käisimegi seebipangas, vajutasime masinas ärikliendile mõeldud nuppu, kõndisime ülbelt mööda kõikidest järjekorras ootavatest eraklientidest, andsime peenes klaaskuubikus hunniku allkirju (näiteks et kinosaurus EI HAKKA terroriorganisatsioonide toetajaks vmt) ja keegi mõnusa saaremaa aktsendiga härra kuuskmäe tegigi meile konto.

3) minu viimase aja hea sõber töötukassa reageeris ebatulundusühingu loomisele väga valuliselt. neil on selline peen programm, et need töötud, kes töötavad varjupaikades, sotsiaalhoolekande- või kultuuriasutustest puhta vabatahtlikena, saavad kassalt natuke toetusraha. kirjutasimegi neile kirju, lubati leping saata. ja korraga nuhiti välja, et ma pole mitte niisama kinosauruse vabatahtlik, vaid ebatulundusühenduse juhatuses. otsemaid langes töötukassa pakkumine ära.

jälle olen rahatu.

loo moraal: mida rohkem vastutad, seda väiksem on võimalus palka saada.

4) minu vaieldamatult parim sõber leene andis esmaspäeval kell 8:15 raadiole telefoniintervjuu. ta oli nii unine, et ütles otse-eetris 17 korda "nagu". samas ikkagi: nii peen!

sama päeva õhtul seisis ta seitsmekümnepealise publiku ees ja jahus nii mis mustas.

ühesõnaga: suurte inimeste elu on vahel põnev kah. mis seal vinguda.

igapäevaseid asju leene korbi elus

2011-05-26T14:24:00.001+03:00

Ruudi ronis õrrele


koduotsimiskuulutused

aga isa on meil insener

mootorsaega kalal

potentsiaali on

lülid

vigade parandus

2011-05-26T13:20:00.000+03:00

päästsin oma ägiseva arvuti ja mögiseva kaamera varjusurmast ja nüüd näitan blogis vanu häid pilte. panin siia-sinna pildikesi juurde. eks siis vaadake vanu asju.
kaamerast leidsin näiteks sellist sodi:

varga peas põleb müts

2011-05-12T10:38:00.000+03:00

hah! eile vehkisin ma tartu tasku 6. korrusel oranžide volangidega naisnotari nina alt lutsukommi sisse. ja hiljem käisin ka kohtumajas töllamas!
selle tagajärjel on meil nüüd MTÜ.
kinosaurus tegutseb!

tosin aastat koera

2011-05-10T13:34:00.004+03:00

nii palju peab panema küünlaid. nii palju on mäletada. kurbuse ääretu ookean. leina lõputud kihid.

laupäeva õhtul pani vintsu kõigepealt pea isa sülle, siis kõrvad pea alla ja läks ära niuh.

hetkeks eetris

2011-05-06T21:21:00.001+03:00

kolmapäeval ajasime rüütli tänava massaažisalongis Budismi Asju. algul küpsised ja jutt, siis Lühike ja Tõsine Budismi Asi, siis taas küpsised ja jutt. igakolmapäevane rutiin.

ootamatult selgus, osa seltskonda ei taha patjadelt ja küpsistest kuidagi lahkuda. külitasid vaibal nigu hülged, lürpisid teed ja aina lobisesid.

pikapeale hakkas kooruma, milles asi: neiude kodud olid kütmata (= mehed mujal), aga massaažisalongis on ju alati soe, ja neiude kaelad olid haiged.

ühesõnaga: budismikeskus pöördus võluväel tagasi massaažisalongiks, kus tehakse tiibeti teraapiaid.

maria kurtis peavalu

liis kurtis väsimust

manka tuli superalkost kahe roosa veiniga ja kurtis, et ta pole kuppe kunagi saanud.

janoš siis vehkis ja näitas ja seletas. mina olen algaja küll, aga tahtsin hirmsasti kuppe panna. vuhkisin asjad rivvi - väiksed ilusad klaaskupud, pikad tikud ja pisut eetrit - ja lasin mankal end sirakile visata.

...eetripurk jäi kogemata korgita.

...üks kupp veeres kogemata manka seljast maha, pool meetrit otse purgi suunas

...see kupp ajas kogu eetri põrandale ja mulle jalale

... käest kukkus aga põleva tiku ots.

mauh!

nii käisingi ma korraks eetris ja mu jalg põles madalal temperatuuril

janoš kustutas kampsuniga.

liis andis suhkruga teed.

pärast lammutasid manka ja maria tartu linna maatasa.

jäätulek

2011-05-02T18:13:00.001+03:00

kes ütles, et maal toimuval uudisväärtust pole?

meil näiteks oli esimene mai väga meeleolukas. hommikupoolikul hakkasid hara lahte sisenema jääpangad. täitsa lambist tulid - vana jää oli igalt poolt just viisakalt ära sulanud, juba lubas isegi meri suve, võsaülane õitses, kuldnokk oli segi... nojah, mõni lumelatakas veel on metsa all - kole niikui öö, aga juba kustuv kangelane.

nojah, ja siis ootamatult tuli täiesti ebaviisakas avamerejää.

kõigepealt hakkas kuskilt arusaamatust kohast külma õhkama - maikuu päike paistab, aga sina lõdised isegi kasvuhoones. aru ei saa keegi.

ja siis keskpäevaks nad tulevadki paremalt - hiiglasuured jääpangad mailmatu raginaga. liiguvad otse silme all loksa poole. sama kiiresti kui autod. kaunid valged parved. aru ei saa keegi, isegi laululuiged mitte.

no ja siis nad jäidki sinna lahte. mõni usinam jõudis rannale ka: käisime janošiga uutel pankadel ronimas ja hüppamas. nad krigisesid, undasid, mürisesid ja pahisesid. nii sügavaid ja laiu pankasid ma polegi veel siselahes näinud.

nagu urr oleks jõudnud pärispeale:

"Ta ilmub välja kummitusliku mäetaolise keha, kahe külma jõllitava silma ning sillerdava valge hambareaga olendina. Raamatus "Kes trööstib Tillut?" on öeldud, et Urril on ka saba, kuid seda pole keegi kunagi näinud.

Ükskõik kuhu Urr ka seisma ei jääks, külmub maa tema all ja ümber ära ning kogu taimestik sellel sureb. Maapinnal kõndides jätab ta enese järel maha jää- ja lumeraja. Kõik, mida ta puudutab, külmub samuti ning kord istub ta sooja saamiseks lõkketulele ning seegi kustub kohe." (Wikipedia)

Ja saba pole ka keegi näinud...Vaene loom!

uus loom

2011-04-21T11:52:00.004+03:00

aprillikuu tõestab tihti perekond korbi loomaarmastust.
tosinkond aastat tagasi aprilli lõpus jõudis meieni elukas nimega vintsu. noorbokser, ilus nigu hirv. praeguseks on temast saanud tudiseva tagasillaga vanabokser, kellel kasvavad võltsnibud.
mõni aasta hiljem (aga kindlasti aprilli lõpus) saime kokku elukaga, kelle nimi oli albert. noorbuldog - imearmas ja nii meeldivalt kole! praeguseks on ta heki taga mulla all. mõni räägib, et albert läks egiptusesse puhkama.

ja et traditsioone ikka au sees hoitaks - üleeile leidis papa korp ühest mustamäe vannitoast nukra looma. tema perenaine oli sõitnud venemaale ära ja tema uus peremees oli allergik.
ühesõnaga: meil on nüüd uuem ja värskem buldogimudel. hr richard. reageerib vene keeles. sööb juustu nagu albert muiste.
kassid võtavad teda kui mööblieset, vintsu ei pahanda ka.

teateid peldikust

2011-04-20T17:41:00.002+03:00

armsad sõbrad, see sissekanne räägib peaaegu kogu aeg peldikust. palume mitte pahandada.

kui ma 2003. aasta novembris annelinna kõrgustest supilinna maapakku sain, polnud lepiku-kodu peldikul ustki. pidude ajal ronisid inimesed pissihädade tõttu kolm korrust trepist alla ja käisid hoovi peal asjal. kuigi ma lubasin innukalt, et võin, noh, "protseduuride" ajaks muusika valjemaks panna ja keegi tahtlikult ometi ei piilu...

lõpuks klammerdasin ukseava ette villase palaka.

peale uksepuudumise häiris külastajaid ka ruumi suurus, sest, jajaa, vannituppa mahuks mul isegi suur vann ära (või kaks pirakat pesukuivatit), aga köögis ei mahu isegi ringi pöörama. nüüdseks ollakse paleega juba harjunud küll. rasketel hetkedel, kui omaetteolemiset on puudu, võib mängida, et tegemist on omaette toaga. niisiis on mul kahetoaline korter.

veidi pärast palaka klammerdamist tõi korp margus mulle päris ukse ka. pissimiseks vajalik privaatsus tuli lennates, aga kahjuks koleda, läikiv-valge uksekolaka abil. valge uks! inetu nagu hansapanga kontor! kohemaid kimasin vanemuise uulitsasse ja ostsin kunstipoest hunniku värve.

sissepoole maalisin jõukohaselt linde ja muid arusaamatuid olendeid.

väljapoole maalisin jaapani keele algaja-fännina kanjide abil 'metroo' - 地下鉄. vannitoa ebanormaaseid elutemperatuure (talvel +5, suvel +40) arvestades tundus vihje kohane.

vahepealsetel aastatel oli peldik

1) minu väike ilmajaam. kui vett kraanist enam ei tulnud, siis oli väljas vähemalt 15 kraadi külma ja tarvis puhuriga vehkima minna pööningule, kus sai tutvuda tolmu ja väga vanade asjade hingeeluga. kui kraan oli ootamatult naasnud vee tõttu katki läinud, tuli end kurssi viia ka segistite hingeeluga,

2) minu isiklik igapäevane trenn. te püüdke 12-kraadises ruumis endal varbaid pesta! puhas karastamine!

3) minu puukuur. kaks ruumi leppa mahub lõdvalt riita kuivama ja on külmal päeval ahjule kohe eriti lähedal,

4) minu laoruum ja rattahoidla.

ükskord, kui uku veel lepikus elas, veeresid pealinnast siia lätu ja lotu - kaks suitsetavat slaavlast, mütsilodud peas - ja tahtsid hirmsasti remonti teha. küüditasime end muru tänava paneelmajja ja härrased asusidki rõõmsalt kodu lammutama.

kuna neil kuskil ööbida ei olnud ja ülejäänud pind oli paratamatult remondine, siis kasutasid lätu ja lotu minu vannituba kõikideks pühadeks otstarveteks:

nad magasid, pesid, tegid pliidi peal süüa, kaanisid pilkut, kustutasid prill-laua peal oma konisid ja viskasid need seejärel potti. missugune suurepärane ruumikasutus!

seoses slaavlaste ajutise sissetungiga sigines peldikusse kaasaegne leiutis - katuseaken. ja lisandus ka veidi vanem leiutis - päikesevalgus.

seoses slaavlaste ajutise sissetungiga sai alguse ka Suur Remont. ilmselt pole maailmas ühtki keerulisemat asja kui 30-ruutmeetrise ärklikorruse korteri renoveerimine, sest et Suur (Ja Natuke Nutune) Remont on ikka veel siin:

(nüüd ma räägin natukene ka muust kui peldikust. nüüd on kohe eriti virisev jutt)

...toaseinad on savikrohvitud pooleldi, toapõrand on lihvitud pooleldi, toalagi on laiguliseks kakutud pooleldi ja ootab riidega katmist, jaanus ütleb, et köögimööbel on soklita (mis iganes see tähendab), lisaks: väike armas uneurgas on täis tööriistu-värvirulle-pappkaste-kruve-kruve-kruve. noh, ühesõnaga: Suur Remont...

ka meie kangelane peldik remonteerub endiselt... kuid, jah, valgus juba terendab: ilmunud on põrandaküte! torud on soojustatud! vineerpõrandale on hipilikud freesijutid ilusti veetud! hiljuti ostsime hunniku kollast värvimulda seinte jaoks ja dušinurk on kah täitsa valmis.

nii et enam ei ole külm ja enam põrand ei uputa ja enam ei ole jäätunud torusid.

(nüüd tuleb puändikoht!) jah, kõiki neid arenguid arvestades (villasest palakast põrandakütteni) ongi paras aeg minema kolida ja nooremõde asemele lasta. las ta siis ilutseb lepikus, kasvõi peldikus. lubas sinna isegi täispika peegli panna. las siis paneb!

ps: sõbrad, aidake, me otsime üürimiseks kodu! päriselt! meid on kümmekond, kõik toredad puha ja me tahame ilusat kommuunielu! suured korterid, aiaga majad, huvitavad tööstustpinnad - teie pakkumised on teretulnud...

tsiteerime!

2011-04-14T18:29:00.002+03:00

„Kinnituse sai meie poolt eile välja pakutud versioon, et leidub inimesi, kes pole mitte üksnes psüühiliselt haiged vaid omavad ka ambitsioone,“öeldi Valgevene KGB poolt.

vinguda!

2011-03-13T13:30:00.001+02:00

oma loomult olen ma viril. juba väikesest saati.
enamasti väljendub viril loomus selles, et igatsen kas midagi juurde, midagi ära või lihtsalt midagi muud. mitte pole rahul.
keskkoolis igatsesin isegi väga suurepäraste pidude ajal, et oleks vat see või too helge kodanik siin, siis oleks peol hoopis teine jume.
brasiilias mailmatu häid mangomahlu ja caipirinhasid lakkudes igatsesin kodumaa õunamahla ja tumedat õlut.
nüüd on tartus muidu igati vahvad ajad, kuulus ja konservatiivne tartu vaim ahistab vähem kui tavaliselt, uusi asju pannakse käima, uusi mõnusaid kõrtse ja kinosid ja istumisekohti ja... ja, noh, nüüd on ju kevadelõhn ja puha.
ja siis korraga ma avastasin, et tartus on võimatult vähe mände. ja et ma nii õõõudsalt igatsen nende värvi ja kahinat ja kõverat kuju nagu pärispea rannikul on.
lootusetud juhtumid.

viimasel ajal

2011-03-03T15:21:00.000+02:00

nii muuseas olen ma viimasel ajal jõudnud teha järgnevaid asju:

- kaitsnud oma mailmatusuurt haljastusprojekti aianduskoolis. kaks korda! esimesel korral selgus, et kodanikud komisjonist ei suuda aru saada, miks mõni teerada on planeeritud kõveraks ja kes see loll seal käima hakkab. argumendid, et tegemist on jaapanipärase aiaga ja see on nihuke rahulik rada ja et otse saab ka, ei mõjunud. teisel korral selgus kahjuks sama asi;
- tekitanud seejuures ühe järjekordse tobeda skandaali aianduskoolis;
- saanud uhke diplomi ja rinnamärgi aianduskoolis;

- korraldanud lepiku uulitsa 15 ruudul miljon pidu ja muidu äraolemist;
- joonud viisakal hulgal piiritust;
- pannud aluse uuele massaažisalongile rüütli tänaval;
- saanud kinoasjapulgaks. visiitkaardid, uus meiliaadress, uhke ametinimetus, filmivalimised, netilehekülgede kujundamine, 200 inimest avagaalal... ja isegi salajane moluvihiku konto.

ühesõnaga: tulge kinno. www.athenakino.ee.
ühesõnaga: tulge massaažile. www.enesetunne.ee

õpin iga päevaga

2011-02-14T22:34:00.002+02:00

nasa teadlased nägid vaeva ja uurisid välja, mismoodi lõhnab KOSMOS!

üks lause on alati öelda

2011-02-07T14:32:00.002+02:00

täna on eriti närtsinud lille tunne.

ideoloogiavaba taimetoitlase nutulaul

2011-02-07T11:36:00.000+02:00

seekord ma väga tahtsin pärispeale. jõudsin aga täiesti valel ajal, sest siin toimub ebatavaliselt uhke lihapidu.
hapukapsasupp kogu oma täiuses. kuidas ma olen igatsenud, isegi lõhna...
põrdalihakonservid laual.
põdravorst otse saia kõrval.
naabri-jahimees (vabandust, lahemaa kontekstis ulukite arvukuse reguleerija, mitte jahimees), kes kõike seda saunaõhtu jooksul mitu tundi järjest reklaamib.
klmp.

rajoon

2011-02-07T09:29:00.001+02:00

supilinnas elab erinevaid inimesi. ühtedel on oma puumaja korteris asuvasse vannituppa rajatud moodne aurusaun.
teised käivad supilinna tänavatel põtru ja hirvi piilumas. ja näevad!

hunt kriimsilma üheksa ametit

2011-02-05T15:22:00.000+02:00

ükskord töötasin pulmas sidujana - olukord oli pikantne, kuna siduda oli vaja pruuti ja peigmeest.

ja pruut polnud nõus. alguses

siilututvustus

2011-02-05T15:10:00.000+02:00

üks ütles, et peaksin oma blogis rohkem endast kirjutama. rohkem?
hea küll. ma tutvustan siis silma all olevate vahendite abil.
* tuleb alustada sellest, et kannan eurosente ja euromünte ühes ilusas pruunis sokis, mille servas on roosa muster. muidu pudenevad mündid märssi laiali, paprite vahele ja... pealegi - pruunil sokil pole enam ammu paarilist (läks eelmine aasta soolasokiks kätte). sokk on praegu laua peal.
*mul on punakaspruun rahakott, mille peal on kaks kaikaga kilplast ja kirjake "brasil". koti sees on üks sajakroonine, mida mul pole veel olnud juhust kehtivate rahade vastu ära vahetada.
ja siis on mul veel elundidoonori kaart ka seal rahakoti vahel, nii et kellel hädasti maksa või soolejuppi vaja, võtke aga järjekorda. nb! veregrupp on eksootika.
rahakott on ka praegu laua peal.
* piinlikult palju on mul raamatud aiaplaanide ja väikeaedade rajamise ja suveköökide ehitamise ja püsilillede ja värvimängude teemadel.
need on praegu laua peal
* selle laua jalad saagisin ma ükskord lühemaks, mille peal kõik need asjad on. et saaks jupike jaapanipärasem. teinekord põletasin ma need üle jäänud jalaotsad ahjus. sai jupike soojem. see oli vastikult ammu.
* mul on igavene remont. see on nagu akuutne nohu.
noh?

hommikusöök

2011-02-05T12:59:00.000+02:00

öösel kell kaks kakskümmend helistas mulle manka ja ütles, et nad jõuavad kohe meie ukse taha. kobisin voodist üles, viskasin särgi selga ja jäin ootama.

minu lepiku-kottu toodi magama üks noor brasiilia tüdruk.

ta on lähtes (?!) vahetusõpilaseks.

hommikust sõime portugali keeles.

päris paulista minu korteris!

vedas!

2011-02-04T22:34:00.000+02:00

viimased neli nädalat olen ma intensiivselt võidelnud keskerihariduse eest. iga päev, vahel ka öö.

näiteks ükskord tegin eksamit, mis hakkas hommikul kell kaheksa ja lõppes õhtul kell kuus. see oli räpinas neljandal korrusel kõige ilusama vaatega klassis. ilus päev oli: ühel hetkel tõusis päike, siis ta juba loojus viuh.
räpinas on need retro-koolikellad seintel, millest valel hetkel möödudes võib sõgedaks jääda. eksami ajal näis, et need kellad aina plärisevad.
kümne tunniga kujundasin ookerkollase majaga koduaia viljapõldude vahele. teate küll, ovaali ja ruutude-ristkülikute teemas. helmikpööris vohas ka.

pärast eksamit läks lõputöö kirjutamiseks. see oli kohe eriti pikk lugu. alles eile andsin ära.
kui mul oleks väiksed lapsed, oleksid nad nälga surnud.
kui mul poleks olnud janošt ja kilode kaupa piparkooke, oleksin ma ise ka nälga surnud.

ühesõnaga: keskeriharidus endises sohvoostehnikumis?

ei istu

2011-02-04T22:26:00.000+02:00

kaks põhjust, miks mulle täiskasvanu olla ei meeldi:
- vahel peab prügikasti põhjast ebamaise päritoluga liga pesema,
- suured inimesed ei oska üldse elada.

sellises järjekorras just.

veel kangelasi

2011-01-06T13:53:00.001+02:00

kimile meeldib vaadata. redist ja muid asju

http://kimjongillookingatthings.tumblr.com

hea, et kasukataskus pole auku

2011-01-05T20:46:00.000+02:00

teate, mulle see eurorevolutsioon väga meeldib. mündimajanduse pärast.
jõuluks said kõik kodanikud korbid endale gripkottide sees euromünte. kui vahendajad mainimata jätta, võiks öelda, et jeesusel olid need üle jäänud ja ta andis need meile.

oma mündikoti tühjendasin kasukataskusse. nüüd jõlgun juba nädal aega tartus, kasukas seljas, poetan taskust tühisena tunduvaid sendikesi kohvikutesse ja poodidesse. omandanud olen nende eest, noh, näiteks ohtralt teed ja kohvi, pitsasid ja heeringaleiba, suurepäraseid rummikooke ja oranži kalendermärkmiku. ja ikka veel on harilik rahakott puhkusel ja ikka veel on tasku raske.

sandikopikaaad... sandikopikaaad!
*
kautsid rääkisid, kuidas nad olid tahtnud aasta teisel päeval karula rahvuspargis kohalikust talust mune osta. peremees hakkas õiendama, et tema enam eesti kroone vastu ei võta, maksku nad eurodes, muidu mune ei saa! viis kilomeetrit läti piirist selline enesekindlus!
*
üks võõras carlos saatis mulle couchsurfingusse kirja, et tahaks saada eesti endist mündiraha. et ärgu ma kartku, ta kogub, mitte ei kerja.

seltsimees kangelane

2011-01-05T00:10:00.000+02:00

Meie aja kangelaseks on mõistagi Traktorist!
"Monika" ajal kükitasime ööpäev otsa Pärispeal hange taga, kuni tuli traktorist Padar. Padar naeratas rõõmsalt kõigile päästetud lumevangujatele. Oli näha, et ta tunneb ennast kangelasena. .

Jõuluajal kükitasime Pärispeal hange taga tervelt kolm päeva. Võrreldes teiste Oja talu seltsimeestega meil Janošiga muidugi vedas - jõudsime koju umbes samal ajal kui "Scarlet". Sedagi napilt. Nimelt on meil siin Pärispeal üks kuritahtlik kurv. Suvel põrkub seal autosid, talvel koguneb valge mäestik.
Üks uhke ja laisk mägi oligi jõuluõhtuks kohale vajunud ja tahtis Põhjamaade Autot põhjalikult emmata. Janoš ähvardas labidaga. Mägi kallistas Põhjamaade Autot edasi. Janoš pani õla alla. Mägi vilistas laisalt tuisus.
Ootamatult ilmusid kuskilt udust umbes viis napsist noormeest, tõukasid meid lõdval randmel tunnelist välja ja kadusid tagasi uttu.
Pärast jäid lumemägedesse kõik küla autod kinni nagu kärbsed liimipaberi külge, isegi suured ja paksud krusad. Bussid vahtisid kraavist nigu kevadised konnad. Ühesõnaga: jõulud nagu eksootika.
Kuuldavasti tahtis kangelane Padar ristiinimese kombel jõululaua taga vorsti mugida, mitte traktorirooli keerates maailma päästa.

rubriigist: leiutajate rõõm

2010-12-21T19:20:00.001+02:00

kuidas teha koduste vahenditega valmis laavalamp?
(teate küll, see tore torpeedokujuline laualambike, kus vedeliku sees ujuvad suured, värvilised, valgustatud vahaklimbid)

1) astu riisiterakeste moodi seentest tehtava "seenejoogi" fännklubisse (alternatiiv neile, kellele käärind joogid ei maitse: kasvata terakesi kui toredaid koduloomi),
2) aseta toidulauale kolmeliitrine purk seeneterade, suhkruvee ja rosinatega*,
3) oota, kuni rosinad suhkruvees käärima lähevad ja jämedaks muutuvad,
4) oota ära ka aasta kõige lühem päev, sest ilmselt just selleks päevaks on Eesti Energia planeerinud täispika elektrikatkestuse sinu külas - sul on korraga aega tõeliselt pühenduda,
( 5) põnevuse huvides võid ka mobiiliakul rahulikult tühjeneda lasta, sest siis oled sündmuse juures sunnitud olema kogu tähelepanuga),
6) paiguta põlev küünal purgi taha,
7) paiguta iseennast purgi ette
... ja saadki veeta kauni õhtu, vahtides käärimisest paksuks läinud rosinate hõljumist hägusas vees.
aasta kõige pikema öö tõttu mujale niikuinii ei näe.

* rosinad võib asendada ka kuivatatud ploomide või aprikoosidega.

laev upub.

2010-12-20T20:42:00.001+02:00

in memoriam

2010-12-19T00:21:00.004+02:00

Eile öösel tuli Albert minu tuppa. Istus lihtsalt maas, nuusutas kummutit ja uudistas ringi. Või noh – palju ta oma mädasilmadega ikka ümbrust nägi või kortsninaga lõhnu tundis? Või ega me ju ei tea.

Meie olime tükk aega naabrid olnud – mõlemad esimese korruse elanikud, tema norskas suure toa diivanil, mina oma toa voodis. Oma unetutel öödel tatsas ta küünte klõbinal mööda kivipõrandat, mina kõmpisin sealsamas seina taga jalakapõrandal.

Olin ära harjunud, et ta end öösiti õue palub. Tavaliselt pugesin voodist välja, viskasin villateki ihu ümber ja käisin ukse-vahet. Auh – õue, auh – sisse. Harjunud, sest mulle kui lähinaabrile pakkusid ta öised õueskäigud kõige vähem jalavaeva. Ja tema ei pidanud tobedalt toanurka jalga tõstma.

Ometi oli eile üleüldse esimest korda, kui Albert minu juuresolekul tuppa tuli. Istusin koos temaga maas ja kuulasin, kuidas ta oma kummalisel kurinal hingab. See oli vali nagu veekeemine või jääminemine. Aeg-ajalt sülitas ta maha. Tuntud tatibuldog.

Täna ta oli peaaegu nagu päris koduloom ega püsinud eriti diivanil – vantsis ringi, küsis agaralt õue, sõi rõõmsalt lund (no lund küll, aga vähemalt mitte kollast), vahtis diivani taga konutades tuisku. Pusisin köögipoolel magustoitu teha ja nägin silmanurgast ainult ta jämedat käppa. Ilus pruun käpp oli, uurisin seda kaua, nagu näeksin esimest korda.

Me olime temaga harjunud, ehkki ta polnud üldse elegantne, vaid haisev ja imelik ja norskas juba aastaid diivanil nagu aurumasin. Me olime temaga harjunud, ehkki mõnikord ta ei jõudnud õhtusööki veel lõpetadagi, kui seda suu kaudu väljastama hakkas. Paar päeva tagasi pesin ma põrandalt maha üheksa loiku. Ja kuigi me teda autistiks kutsusime, oli ta meile imearmas – ta ütles mõnikord ‘nin’ ja armastas väga maksavorsti ja juustu.

Albertil jäi täna õhtul süda seisma, endal maksavorst suus. Mässisime ta emaga teki sisse ja tassisime läbi tuisu klaasi alla mausoleumi.

Kui hirmus vaikne on see maja ilma norinata.

2010-12-18T01:41:00.000+02:00

ma tahaksin olla härra huu.

maa-laadsel planeedil juhtus:

2010-12-18T01:18:00.001+02:00

ähvardades müüjat relvataolise esemega, viidi kauplusest kaasa juustulaadseid tooteid ja šokolaaditaolisi taimerasvaplaate
[viimne kui üks oli ainulaadne ja ühetaoline]

lumevangid

2010-12-10T20:39:00.002+02:00

Tuisk on kolmandat päeva

tuisk on kolmandat päeva
    uksi käib seliti
    lund on toas kuhu alles
    hiljuti koliti
    
    tuisk on neljandat päeva
    mida me kardame
    julged püüame olla
    mida me kardame
    
    tuisk on viiendat päeva
    teid ei seleta silm
    mõnel on siiski meeles
    seegi on Jumala ilm
    
    tuisk on kuuendat päeva
    ärivitriinis on hang
    vang on natuke vaba
    kuna vaba on vang
    
    tuisk on seitsmendat päeva
    tuisul on oma tee
    taevas tee meile selgeks
    aga taevas ei tee

J.Viiding

optimismi tagajärjed

2010-12-09T02:05:00.000+02:00

1) uusi liikmeid puulehtede kollektsiooni:

2) kokkupandav kaleidoskoop:

optimism II

2010-12-09T01:56:00.000+02:00

(ah, kuidas ma olen alati tahtnud alustada juttu nisukse lausega:) Kui nüüd rääkida inglismaast...
ühesõnaga, ma enne polnud üldse kunagi londonis käinud. ainult kuulnud jutte. pea kõik inimesed on seal elanud!
mina töllerdasin seal kolm tühist päeva. lugupeetud preili püssi juhatusel ja omapäi ka.
pärast hispaaniat oli see muidugi natukse raske, sest ootamatult polnud london nii mahe ega muhe.. ega... madridis olin sattusin ma esimesel päeval eri maalt pärit lõuna-ameeriklaste marumõnusale kolmapäevaõhtule, kus tinistati kodumaa rahvapille ja lauldi kodumaa rahvalaule. londonis sattusin ma esimesel päeval 60000-pealise koletismässu sisse:

aga londonis õppisin ma palju. näiteks seda, et
1) kui sa ei taha veeta oma elu müramasinates-metroojaamades,
2) kui sa ei taha jagelda hingeõhu pärast miljoni lipsustatud kodanikuga ainuüksi selle pärast et sattusid teatud kellaajal teatud väljakut ületama,
3) kui sa ei taha nutta end hädavaevu kokku saadud raha kiirkadumise pärast oimetuks,
4) kui sa ei taha tigetseda senise elu kõige halvema ja samal ajal ka kallima kohvi pärast,
5) kui sa ei taha osutuda põdejaks,
6) ühesõnaga, kui sa ei taha jääda kaosesse ekslema jääda ja et kõik ei läheks nagu siin:

tuleb lihtsalt natukse õppida - isegi kui minna kolmeks päevaks, tasub usinalt otsida kohti, kus tunned end palju paremini. london on neid paksult täis. endale leidsin ma:
näiteks pargi, kus on kadrioru moodi verandadega ja kaminaga kohvik, kus koerakesed istuvad koos omanikega pinkidel laudade taga, et maailma parimaid küpsiseid mugida;
näiteks loodusmuuseumid, kus kõike saab näppida ja kõike saab õppida;
näiteks näitused, millest ma enne pole osanud unistadagi! no hakkasin sealt püssi-kodust jalutama, kõndisin suvalises suunas tosinkond kilomeetrit ja korraga leidsin sihukse maja, kus pea-aegu kõik minu taju-uurimise, tantsu-uurimise, liigutuste uurimise ja enda hingetuks trallimise ambitsioonid olid nagu nalja ellu viidud.
hularõnga keerutamine - TEHTUD,
nööriga lae küljes rippuvatel rõngastel kõõludes toa teise nurka ronimine - TEHTUD,
gorillakostüümis end tantsijaks kujutamine - TEHTUD,
ilmelt maailma kõige põhjalikuma tantsuvideote kataloogiga tutvumine (viiekümnendatest tänapäevani välja) - TEHTUD,
tiibklaveril teki all lesides tantsuvideo vaatamine - TEHTUD.
Move. Choreographing you:

jah. ja ei maksa mainimata jätta, et ühel hommikul endale tegevust otsides sattusin ma puhta juhuslikult netileheküljele, kus teatati mulle pehmelt öeldes sümpaatse ansambli kontserdist tolsamal päeval. pärastlõunaks oli mul juba see:

õhtul kell 11 kahekordse bussiga püssi poole loksudes olin ma ai kui õnnelik.
nänänää

koer-miim

2010-12-09T00:50:00.000+02:00

optimism

2010-12-08T20:57:00.004+02:00

oi, ma ei tea veel paljusidki asju. näiteks taipasin alles hiljuti, et elutervuse nimel tuleb novembriti käia reisimas. kohe kui selle ära tabasin, tormasingi lennukile.

hipsaanias ootas mind madridi lennujaamas susana - mehhiklanna, kelle kõrval tundusin ma endale esimest korda elus väga suure ja väga aeglasena. me jõlkusime temaga granadas, madridis ja nende vahel. me sõime koletu palju falafelit. me rääkisime kiusu ajades protugali keelt. mis sest, et mina olin poole unustanud ja susana leiutas alailma oma hipsaania emakeele põhjal uusi sõnu.

madridist sai mu lõuna-euroopa lemmik-suurlinn:

ja granada? no see oli alles stiilne linn... asi on selles, et kunagi olid seal keltibeerid kunnid, siis tulid kreeklased... läänegoodid...juudid ja maurid...siis ziriidi-moslemid. siis saabus pikem pärismaalaste periood. nüüd on aga nii, et mustlasi on, moslemeid on, eri rahvusest aafriklasi on, ägedaid tudengeid on, turiste on, hipisid on, vanu kohalikke samuti. kõik sibavad ringi, kõik jätavad jälje. no ja see on kokku üks väga meeldiv jäljerada ja väga meeldiv movimiento.

Alhambra, mustrite kodu:

ja lõpuks ise ka!

TIIGRID! tõsised. asised. mitmekesised

2010-12-08T20:00:00.002+02:00

sidrunid

2010-12-01T15:22:00.000+02:00

1) Täna hommikul meenus mulle: Brasiilias Salvador da Bahias müüdi ühe suure ülikooli peahoone välisukse ees sidruneid.
Mõtle: oled pärast pikka loengupäeva õppehoonest väljumas ja kohe tormab ninna värske tsitruse lõhn. Ostad mõlemasse kätte ühe.

2) Hiljuti nägin Londonit. Ja andestasingi Inglismaale kõik tema kokanduslikud patud. Sest seal pakuti sidrunimoosi ja sidrunikooki ja mõnusat sidruni-muna-suhkru kreemi nimega lemon curd.
Muud patud on veel andestamata.

3) hooaeg on avatud. ingveri-sidrunitee.

tutt-uus aastaaeg

2010-11-18T18:44:00.000+02:00

kõige rohkem rõõmustab täna maha sadanud talve üle buldog albert. ta on päev otsa õue-vahet käinud, entusiastlikult haukunud ja sulalund õginud. kahe õueskäigu vahepealsetel pausidel istub albert diivanil, pissib sinna kollaseid loike ja magab, silmad lahti.

suur sirmik

2010-11-01T15:04:00.000+02:00

õrr

2010-10-30T10:37:00.000+03:00

viimasel ajal juhtub nii palju hirmsaid asju, et enam ei jäksa imestusest käsi ka laiutada. lihased on ära väsinud. parem on, kui ma ei kirjuta sellest kõigest siia poolavalikku blokki. parem on.

õnneks oli vahepeal ka üks normist kõrvalekalduv, otsast otsani õnnetustevaba päev (peaaegu), kusjuures ma sain terve nimetatud aja oma eluga hakkama täiesti ilma prillideta. käesoleval sajandil ilmselgelt esimest korda. paadunud prillipapa. ma nimetaksin selle treeninguks.

aga mõni nädal enne hirmsama aja algust oli üks väljakutsuv nädalavahetus, kus paksu ja haisva sopakihi alt paljastusid minu ootamatud Oskused. saja inimese ees. ühesõnaga: mind pole aastaid nii palju kiidetud. ma sain isegi palka!

enesepetuks loen vanu lemmikraamatuid ja kantseldan võõraid lemmiklapsi. oktoober nagu november.

viimasel ajal

2010-10-14T00:47:00.003+03:00

viimasel ajal on minus tiirelnud üks mõte. mõte kaastundest.

no teate, jõle palju on kannatust. ühel tuttaval on näiteks vähk ajju pugenud, ta jääb aina luidramaks ega loodagi enam kuigi palju. üks teine tuttav töötab haiglas ja näeb kõrvalt, kuidas inimesed järjepanu haigusesse ära kaovad. kui käia indias või brasiilias (või, noh, nendes maades olen ma ju käind ja seda kõike liiga lähedasti kogend), siis kohtab tänavanurkadel, ukseavades ja sillaalustes urgastes aina õnnetuid, keda aidata polegi võimalik. neil näiteks ei ole vähimatki lugemisoskust, et tööd leiaks, või on neil jalad juba noorena ära murtud, et turistidelt rohkem raha teenida. ühel hetkel saab iga lollgi turist aru, et ei see nelikümmend krooni ei päästa mitte kedagi.

või on kuskil mõni pisike armas laps, kelle vanematevahelised plärtsumised on päris ära hirmutand. piisab ainult sellest, et talle otsa vaatad, kui hakkab juba kuskilt seest pitsitama.
ehk: nii palju on seda, mida välja kannatada ei jäksa.

ehk: mõelge, mis te teeksite, kui te oleksite üks suur ja võimukas boss (president, kuningas) ja teaksite, et teie maal on piiritu hunnik kannatavaid inimesi. jõuad sa siis kõige pärast muretseda? jõuad sa sellele kõigele silma vaadata? no ja enamasti need bossid võtavadki omale mõne tuima rolli, panevadki oma silmad kinni, kolivadki turvameestega piiratud majadesse elama.

mulle ei meeldi näha neid, kes hakkavad mõrudeks oh-maailm-on-nii-inetu-ja-alatu-koht-ja-inimesed-on-viimseni-põrsad religiooni kummardajateks. see on üks loll religioon, noh!

ja mulle ei meeldi näha neid, kes hakkavad parastajateks oh-see-kannatus-kõik-on-karma-miks-siis-üldse-rääkida-faktidest religiooni kummardajateks. see on teine loll religioon!

vahel on tore näha neid, kes ei pea silmi kinni panema, aga ka mitte ära kibestuma ega targutama hakkama. need on tohutu targad inimesed. neil on mailmatu suur süda.
*
sellepärast ongi piiluda suuri õpetajaid, kes euroopa ja vahel ka eesti budistidel külas käivad. ratsionaalselt mõeldes tundub nende jutt tihti üsna naiivne. noh, et kõik vaesed olendid aina kannatavad ja kogu kannatus tuleb enesesse klammerdumisest. nad ei väsi seda kordamast.

no ilmselt võtab aega, enne kui see mõte meile päriselt, kogetuna ja arusaaduna kohale jõuab. sellepärast peavad targad onud neid mõtteid aina üle seletama nagu aabitsatõdesid.

ma ei kuulu ühessegi kogukonda, ma pole suurem asi praktiseeriv budist. kuskil mu sees asub kalkuleeriv teadlane. kuskil kõrval ateistlik eestlane. aga see, et kuskil on keegi, kes suudab kannatusele nii lahkete silmadega otsa vaadata, läheb mulle küll kuradi korda.

piltides

2010-10-12T16:46:00.001+03:00

septembris, kui ma polnud juba mitu aega mitte midagi arukat teinud ja vastutus tühjuse ees hakkas kõri pitsitama, alustasin nihukese asjaga:

paevapildidparispealt.wordpress.com

patriotism toidab isegi lohemadusid.

kassidest

2010-10-12T16:37:00.000+03:00

supilinnas on aeg, kus kõik emased kassid on paksud. nad taaruvad tänavail ringi, kurvad emasilmad ees, vats pirakas, ega jäksa enam hüpatagi.
üks ilus punakirju puges eile minu juurde lepikusse magama. jõi usinalt piima, nurrus jalutsis. hommikul, kui naabrid tööle põrutasid, kaapis ust ja läks.

oma liistud

2010-07-26T22:44:00.000+03:00

sain täna soomest teateid. seal pidavat müüdama head jäätist. kohe imehead ja väga maitsvat ja suurepärast. eh.
ise sõin täna natuke tigu.
see juhtus muidugi kogemata, sest oli hämar ja mind sõid omakorda aplad sääsed ja vaarikas oli varjulises kohas.
eh.

tühjad varbad

2010-07-25T20:36:00.000+03:00

läksin täna ujuma, aga jalg kiskus miskipärast krambiks. nüüd, juulikuus?
jah! hiljuti ilmus idatuul ja ajas kõik sooja vee ära avamerele. nüüd me siin kükitame - õues on kolmekümne kraadi ligi sooja, aga vees laiutab ilus 9. koli või külmutuskappi...

uus on kah

2010-07-05T16:34:00.000+03:00

mulle lõigati ükspäev nii šeff sonks, et isegi erkki hüva jäi tänaval järele vaatama!

vana on uus

2010-07-05T00:05:00.002+03:00

kui inimesed oleks pusled, poleks nad mingid kenad ja kandilised, sirgete servadega mosaiikpildid. 30 ühesuurust papitükki ilusasti kokku sobitada... ja ongi valmis pildike hello kittyst roosas kleidis.
noh, vaevalt. vaevalt.
pigem on tegu mingi n-mõõtmelise sürreaalse superpuslega, milles papitükke sama palju kui Gangese jões liivateri. ja sama palju ilmvõimatuid seoseid või ühenduskohti.
kuskiltmaalt muunduvad meie omad ja isiklikud puslejupid perekonnaks ja koduks ja hobideks ja maaks ja sõpradeks.. tuttavad tükid lähevad võõrasteks üle nii mis mustab. säh sulle oma ja isiklikku!
isegi need papitükid ei ole papist. mõistagi

minul on ka terve jagu puslejuppe omavahel sassis. ja osa muidugi kuhugi kadunud. ja pildist, mille need tükid peaksid lõpuks moodustama, pole ma tõenäoliselt aru saanud.
einoh, kelle puslepusa siis paremas seisus oleks...

aga pole mõnusamat tunnet kui mõne ammukadunud "jupiga" kohtumine. tuleb keegi, otsib oma vana koha üles, puhub kogunenud tolmu ära ja asetab end paika.. no ja korraks virvendab miski "päris".

oh jeerum, kui tänulik ma olen.

saadan sulle kirja

2010-06-30T23:18:00.000+03:00

sel suvel on omad jooned
angervaks ei ole veel õitsema hakanudki, aga juba on ta mulle üle pea.
ja tead, harakputk on isegi sulle kaugelt üle pea.
muda on kuidagi märjem ja päevaliblikad rasvasemad möödunud suvedest.
sääsed on meid koduaresti pannud. kes korrakski õue satub, saab tublisti karistada. eriti kannatavad närvid.
samal ajal, kui siinkandis küpsesid metsmaasikad (muidugi rohkem kui tavaliselt), said valmis kas värsked parmud. aplamad kui iial enne.
päike on väga vali.
see suvi on kuidagi metsiku moega.
ainult et... ainult et meie tuulepealsel pärispeal pole nädalate kaupa mingit tuult. see on nagu... tead... rasvata piim või lokkideta neeger või.
ühesõnaga - asjad on paigast. mina olen ka kodus vangis. lahendan, jalad seinal, ristsõnu. vahel siiski tammun mööda liiga märga metsa ja vehin lootusetult pikkade varrukatega. parem on ringi aerutada. veel parem on hoovis mädamuna mängida. ükspäev pandi mulle nimeks junn.

paar päeva tagasi oli ujumine julgustükk, aga nüüd juba olemasolu sisu. õnneks.

valisin endale ükspäev lõpuks lemmikpuu. see on sanglepp.
täiesti tühine metsanduslikus mõttes, armetu elueaga (umbes nagu arengumaade inimestel), kehva kasvukohaga. jalad vees, käbid küljes. kui sanglepad mustavad hämaras, vastu madalat päikest, on see puhas ime!

laiskade inimeste kroonika I

2010-06-20T13:22:00.003+03:00

MAIKUU, SUUR TOOMEPUU

7.05.10
umbes sel päeval sai selgeks, et lendabki kurele kõik mitme kuu nutt, vaev ja hala. ja minu uhke makatöö jäi pooleli. jah, siiski mitte hägusel hetkel, pigem nihukses kohas, kus saab aimata, et keerukate sõnadega jahumist kuuekümnel leheküljel à la l.korp on natukse vaja kah. lihtsalt hiljem.
nii et kui mõni teine kord vähegi jäksu on, võin äpardunud silmad vardale tagasi tõsta ja edasi kududa.

8.05.10
tudusin kalamaja kõledas korteris. tõusin viiest, varastasin hanna suurepärase prussakovi-kokuka ja plaanisin kuueks kadriorgu jõuda. kadriorus on üks "budismikeskus" ja meile lubati seal kahel päeval kokku 24-tunnist ritriidimaratoni. ritriit - see on 30000 korda omwagishwarimum-i pobisemine, jalad känkras konutamisest suures vaevas, kõht kole tühi, aga meel... meel kuskil kihvtis kohas.
poolel teel ritriidile selgus, et see suurepärane kokukas on hoopis tsirkuseratas, mida ehitades pole mõeldud kauni inimkeha funktsionaalsetele iseärasustele. näiteks sellele, et keha loomulikku raskust võiks ära kasutada pedaalide asukohta valides. lühidalt: väntad mis sa väntad, edasi ei saa kuidagi. puhas klounitrikk!
ma jäin muidugi hiljaks. sain kokkuvõttes vähem omwagishwarimum-e kui teised.
just selle päeva ilmaennustusega eksis rängalt kristo elias. suure suuga lubas ta 28-kraadist temperatuuri, päev otsa aga oli elegantselt kaheksa kraadi ümber sooja. häbi, kristo!

9.05.10
peale varahommikuse ritriiditamise teise osa jõudsin käia ühtedel sünnipäeva-talgutel, kus mul lubati tüütu laua-taga-jututamise asemel kurje karusmarjataimi välja kakkuda.
hiljem kappasin janošiga von krahli, sest seal näidati saša pepeljajevi ja kineetilise teatri uut imeteost "vanaeit". "vanaeit" põhines daniil harmsil. "vanaeit" ei olnud üldse mingi tantsuteater, ehkki seal tantsiti peaaegu kogu aeg. vahel tantsiti ainult kätega, vahel koos kaamera ja kirstuga. see oli ägedam, tegusam, elusam.
pepeljajev ei karda vist midagi. no videokaamerat ja projektorit ja mitut erinevat keelt kasutada vähemalt mitte. aga no teate, ta ei pelga isegi tavateatri väljendusvahendeid, mida meil siin tantsuteatris väga kardetakse. vaid kasutab neid nippe ja vahendeid julgelt ära ja pöörab neid omatahtsi puhta segaseks või sulaselgeks.
kõik kokku ei ole üldse tumm, vaid räägib minu ja saaliga. ei ole kauge, vaid pakub elamusi. väga väljendusrikas asi, väga hästi kokkusobitatud keeled.

10.05.10
vastu õhtut põrutasime janošiga mööda pärispea rannikut ringi. ühe nuka peal kuskil enne saunalahte lendas karja linavästrike sekka keegi pistrik, haaras ühe västrikest noka vahele ja põgenes tagasi mändide vahele. allesjäänud linnud jälitasid röövlit ja õiendasid temaga valjul häälel.

11.05.10
üsna samas kohas, kus möödunud päevalgi, kohtusin linnumunavargil olnud rebasega. vaeseke arvas, et on sunnitud mind ja koera nähes põgenema.
üldse juhtub siinkandis ainult kriminaalseid asju. üle-eelmisel aastal näiteks varastati ühest pärispea kodust vana hea veneaegne elektripliit "model". seoses kõrgenenud turvariskiga algatati meie külas öine mehitatud valve viinistu tee nimelises bussipeatuses. st: härrased istusid õhtuti paarikaupa teeristil autos, kulistasid üht-teist kurkupidi alla ja ootasid pätti. kui pätt ei tulnud, jälitasid enesekindlalt ka kõiki mittepättidest autojuhte.

14.05.10
vaher õitses ah kui ilusasti kalamajas

15.05.10
tarhun maitses ah kui hästi tartus rüütli tänavas

16.-17.05.10
publiku tungival soovil tehti väljasõit rohelusse. sihtpunktiks valiti muhu saar. vihmast hoolimata süttis lõke, aramis ei maitsenudki õudselt, pitsast ja piimast rääkimata, ja ristpardid uudistasid.
esmaspäeva hommikul manustati suures koguses vaarikamoosi šokolaadi ja jogurtiga ja maabuti mõne aja pärast üügu pangal.
teate, üügu pank on täpselt nagu krimm. ja krimmi ma väga armastan.
üügu pangal on kõrged kivid, mida pole kahju kaljudeks kutsuda. koobaste ja salapäraste koskedega. üügu panga all niidavad uhked lehmad suuga rannakarjamaad. kadaka juurte juures vohab vabalt piibeleht. ligidal leidub orge, kus kasvab imeilus lopsakas võsa ja üürgab keske päeva ööbik.
allikas on ka, ainsana jäävad puudu mööda merepinda libisevad delfiiniseljad.
tagasi tulles katsuti õnne paldiskiga. kurikuulsaid moskva saiu ei leitud, aga panga peal hüpeldi piisavalt.

18.05.10
oli see alles valgustuslik päev.
näiteks talinas lollidemäel istudes selgus, et urmas kirjutab oma raamatud käsitsi!
ja sealsamas selgus ka, et mõni neiu kasutab kotina rebast! üle võõra tütarlapse õla kõlkus päris rebase päris nahk, kõrvad alandusest lontis.
õhtupoole tahtsin tartu hääletada. peale võttis vana väärikas mersu noormeestega. autojuhil olid imeilusad käed, kõrvalistuja lobises inetult palju.
minu isiku olemasolu kontrolliti otsekohe üle läpakas laiutava orkuti kaudu. mulle pakuti õlut ja visiitkaarti... et kui peaks mõnikord autoga probleeme olema, siis tasub külastada asutust "pop auto". väitsin, et mul pole autot (jah, vabandust, mu turbosaab), aga see ei lugend. minuga aeti igasugust läilat juttu edasi.
ühel hetkel otsustasid noormehed, et nad ei taha üldse tartu minna, vaid huvituvad hoopis haapsalust. tegin murelikku nägu, mispeale lobiseja-noormees lubas, et nad panevad mu küll teeäärde maha, ent ei sõida enne ära, kui olen järgmise auto peale saanud. surusin kõik koledad irved maha ja noogutasin.
mäekülla panid nad mu maha. kusjuures nad tõesti seisidki pisut teeäärses parklas, enne kui täie huugamisega tagasi talina poole sõitsid. irveid polnud vaja enam maha suruda, küll aga hirmu, sest väljas kippus pimenema.
arutasin omavahel, et kas tasuks pigem helistada kellelegi talinast või kellelegi tartust, et ta mulle järele tuleks. nagu teada, asub mäeküla täpselt talina-tartu vahepeal. nagu teada, on maikuu ööd külmad, ent sääserikkad, ja minul pold isegi sukkpükse jalas. nagu teada, on mul üsna vähe autostunud sõpru.
olukorra päästis elegantne Jaguar. sain otse supilinna.
olge paid, ärge sinna pop autosse minge.

19.05.10

mul pole ülikooli peahoone sisse kunagi suuremat asja olnud - mõni üksik loeng iga paari aasta tagant, baka lõpuaktus... ja ongi nagu kõik. ei. tegelikult on veel pissilkäimine. iga nädal vähemalt korra marsin peahoonesse ainult sellepärast, et põit tühjendada.
19. mai oli väga erandlik päev. pärast raskest välisuksest sissepugemist pöörasin hoopis vasemale (peldikud on paremal) ja läksin ruumi number sada kaks. esialgu koputasin tasakesi, aga kuna ukse kõrval oli suur silt "üliõpilasnõustamine", mis osutab justkui suuremat sorti tegevusele ja kabinetile, julgesin kohepea ise sisse minna. oligi suur saal, vaheseinte ja liugustega pisikesteks boksideks jaotatud. sain ainult sekundi nõutult ringi vaadata, kui keegi mare mulle juba vastu tuli. juhatas mind oma liugukse taha ja pani toolile istuma.
ma olin karjäärinõustaja juurde jõudnud. need nõustamistoimingud, on muide, kuulutatud üsna valgustuslikuks ja on tü üliõpilastele ja vilistlastele tasuta.
algul küsis ta tavalisi asju. et mis need semiootikud teevad. siis veel, et mis huvid mul semiootikaga seoses on. jama, saate aru.
õnneks läks pikapeale asi palju põnevamaks. mulle anti hulganisti teste lahendada. testis oli väga erinevaid küsimusi: kas mulle meeldib matemaatika või inimesi juhtida, kas mängin mõnda pilli, oskan tapeeti vahetada, oskan valemeid kasutada jne. vastasin paberile linnukesi vedades.
linnukesed loeti kokku ja arvutati natuke. ja mis selgus? selgus, et inimese huvid, väärtused ja oskused on kategoriseeritavad kuude kategooriasse või kutsesuundumustesse. ning minul on rohkem oskusi järgmistes kategooriates: sotsiaalne, intellektuaalne, artistlik. vähem aga siin: realistlik/praktiline, ettevõtlik ja konventsionaalne (selle all mõeldakse vist, noh, nõukogudelikku" või mittevastutavat tehase- või kontorielulist tööstiili) kategooria.
ühesõnaga: ega ma ei olegi mingi eriline ettevõtlik tüüp. ärgu keegi enam pröögaku, et miks ma eriti midagi ei tee.
siis anti mulle veel paberite peal mitmesugust infot, et missugused väärtushinnangud ja oskused on vastavatel kutsesuundumustel ja mis tööd nende alla lahterduvad.
oli see kõik alles lõbus. võibolla isegi põnev ja võibolla isegi kasulik.

hiljem sõin dolce vitas igaks juhuks tiramisud (äkki oli see kõik enesepremeerimist väärt?) ja käisin supilinnas tööpindasid peitsimas.

21.05.10

1) sõrmed taasavastasid herneste poetamise sooja vette ja siis aiamaale
2) varbad taasavastasid sooja musta mulla
3) küüned taasavastasid lehetäide tagaajamise
4) nina taasavastas merelõhna
5) ihu taasavastas tugitooli uppumise, mõistus raamatusse uppumise. pärast neid paljusid kuid kuivade artiklite seltsis on ilukirjandus eriti magus ja tugitool eriti pehme. raamat sattus olema "me tusameele talv".
mul on ammune mure õnnelike lõppudega. need kahandavad nii tihti seda kõige mõnusamat maiku, mis raamatutest ja nende lugemisest jääb.
selle tusameele talve abil selgus aga, et õnnelikud lõpud ei pea olema häirivad, kui tegu on imepärase autoriga. ja steinbeck on imepärane, sest ta panustab piisvalt tegevuse pisiasjadele ja tegelaste hingeseisundi nüanssidele ja kõigile nendele kõikumistele, mis moodustavad olemasolemise sisu. pilt ei kisu inetult selgeks, puhas lõpp ei sega, vaid on siiralt ära teenitud.

21.-23.05.10
liisi tuli koos margariinipakiga pärispeale.
ta oli võtnud endale uueks parasiitsõnaks "intensiivselt". mulle tundub, et parasiitsõna on nagu lemmikloom. ja missugune õnnestunud valik!
korjasime tema ja hannaga maantee äärest nurmenukke.
istusime soojadel kividel.

25.05.10
pärast pikki aastaid kestnud pausi võtsin kokku julguse ja käisin uuesti linnateatris. istusime piibuga põrgusaali kaheksandas reas ja vaatasime artur valdese märkmetel põhinevat keskööpäikest.
kui esimene, pigem etüüdidest koosnev vaatus rahulikult kõrvale jätta, siis... no teate, ma olen vaimustuses. kui palju peenikest sõna- ja muidumängu! kui palju viimase piirini treenitud tehnilisi oskusi! kui palju julgeid riske! anu lamp on tunginud väga põnevatesse sügavustesse.
oo, miks pole eesti teater rohkem nagu keskööpäikese teine vaatus? see koosnes, muide, ühe ja sama misanstseeni kordamistest. kohvik külastajatega - kes loeb, kes pahandab, kes vaikib piinlikult või tellib kohvi. siseneb keegi skandeerija. ettekandja tantsib charlestoni. ja siis sama stseen uuesti ja uuesti, lihtsalt uute nüanssidega, teises tempos.
mind meelitab alati, kui etendus on just parajal määral mitmekihiline. keskööpäikeses oli tohutul hulgal tsitaate, sõnalisi ja tegulisi, tihti isegi väga pikki. friedebert tuglasest gustav meyrinkini välja - ühesõnaga, iseenesest üsna elitistlik värk.
ent kes kuulis, nägi, ära tundis, see sai rõõmustada; kes mitte - ei pidanud sellepärast veel rumalalt vahtima jääma. omamoodi kunst on jätta kõigile omi maiuspalu. siin osatakse seda vähe (võibolla kõige rohkem nukuteatris...).
eriti tore on võimalus rõõmustada eesti naisnäitlejate üle. kõige rohkem kiidan külli teetamme, kes sai hakkama võimatu ülesandega - charlestoni tantsides juttu rääkida! ja helene vannarit kiidan ka.

28.-30.05.10
liis sai 26! meie saime kukil olla! kuki on üks väike talu elva taga metsas. ürgorg ja suured puud ümberringi, kakk karjub, kalakotkas lendab üle, kuslapuu ja suitsusaun lõhnavad.
vihma ajal oli kuki selline -------------------------->
õigupoolest polnd see üldse hõlbus aeg elva taha metsa ronida. kõik inimesed on maikuu lõpus maru hõivatud. kes kirjutab kirudes makat, kes bakat, kes pusib viimseid päevi tööd teha. ühesõnaga - ilus kuu see mai küll, aga, näe, võetakse pea igal aastal käest ära. arvuti taga vehkides pole väga vahet, kas käes on mai või mis.
esimesel päeval kippus domineerima keegi elva päritolu noormees koondnimega poeg. tema aina suuremaks paisunud jututuju kahandas sünnipäevalapse vend siim, kes poetas pojale pähe pisut sinepit. kindlasti juba üle aja läinud.
poeg haavus kohutavalt. pidime talle selgitama, et maailmas juhtub tõesti imelikke asju. näiteks et ufod röövisid kalmõkkia presidendi ja pole mõtet imestada, et eestis leidub sinepit situvaid linde.
teisel päeval domineeris higistamistelk oma hiiglasuurte hõõguvate kividega.
kolmandal päeval oli juba päris rahulik. mina lugesin keset lokkavat loodust oma peeneid dändroloogiaeksami materjale ja üldiselt domineeris see tüüp:

ta on kimalas-lottsuru.
see kõik oli maikuus.

selge pilt:

2010-05-06T17:15:00.000+03:00

"inimene on ebatüüpiline imetaja ja tüüpiline lind."

ise oled dualist!

2010-05-04T22:59:00.002+03:00

ahsa suslik!
nüüd on selge: minu vaesed koivad pole kanged mitte tänasest toredast kehamiimi treeningust, vaid sellest paganama magistritööst.
säh sulle - kirjutan oma arust maru vajalikku kirjatööd ihust ja liigutustest ja puha... aga omaenda keha on päris unarusse jäänud, vahib hapu näoga kogu seda karnevali kõrvalt.
ootab pikisilmi, et millal jälle üle kraavi hüpata lastakse.

täpsustuseks

2010-05-03T20:47:00.000+03:00

"Hiljem tuli õpetaja veel mitmel korral religiooni, usundite ja uskumise probleemi juurde tagasi. Ta kõneles sellest nagu muide kõigist muudestki nõndanimetatud "tähtsatest küsimustest" ülemeelikul naljatoonil. Ta väitis, et akadeemilise tõsidusega, südamliku siirusega või bibliograafiale tuginedes võib kõnelda üksnes piipude sissesuitsetamise moodustest, sülitamisviisidest - kas lirtsatusega või ilma - ja jäljendamatu Chaplini jalgade ehitusest. Kõigil teistel juhtudel eelistas ta naeru palvetamisele ning lõbusat följetoni mitmeköitelisele uurimusele. "Hakata kõndima ammu läbiuuritud aias rajalt rajale, sügavamõtteline ilme näol ja taimemääraja käes?" ütles ta. "Ainult hullates, asja ees, teist taga peenralt peenrale karates ja mõeldes samal ajal poolelijäänud suudlusele või vahukoorele, võib
kogemata kombel mõne senitundmatu lille leida."

Ilja Ehrenburg,
"Julio Jurenito"

lause olematuks muutus. sisse hingata lõpuni.

2010-05-03T20:26:00.003+03:00

No teate!
Kui kogu seltskond lõuna- või muude pauside ajal in corpore suitsu kimub, nosin mina kommi nagu lapsuke.
Ikka arvatakse, et olen kuueteistkümneaastane (muuhulgas tähendab see, et minu 7 aastat noorem õde hakkab tasakesi vanem välja paistma kui ma ise). Asi seegi, et niisugune pakkumine on vast paar aastat muutumatuna püsinud... ja asi seegi, et vahel on kuueteistkümneaastased elusamad kui teised.
Ja lumetormis tuleb suud lahti hoida, et helbeid mekkida.
Ja tõsistele plaanidele uriseda.
Hambaarstidki leiavad endiselt, et mul on teismelise hambumus.

Järeldus: ise valid ideaalid, ise vastutad...

Hiljuti hakkasin õnneks kohvi jooma!

juhei!

2010-05-03T13:34:00.001+03:00

merekooli läks selle aasta esimene küps puuk, suur ja libe nigu keeduuba!
see just ongi kevad

2010-04-26T11:02:00.000+03:00

"You spend the first five years trying to get with the plan/
And the next five years trying to be with your friends again."

kino peab saama

2010-04-07T21:51:00.003+03:00

olin Kalalamajas jälle päev otsa pliiatsit närinud ja korraga tekkis äärmuslik vajadus täbarkobarkinno filmile minna. lubati Kõrveri filmi Erkki-Sven Tüürist ja muusikast ja Hiiumaast. seitse etüüdi piltides.
kinolehelt selgus õnneks, et vabu kohti on 112-st 106. mahub veel küll!
toppisin kollased papud otsemaid varba otsa ja vuhkisin pikal sammul minema.
kuskil Paksu Margareta juures sattus eespool jalutama üks onks, tšello seljas. mõtlesin, et äkki see mees tuleb näiteks orkestriproovist ja tahab kah Tüüri-filmi näha. mõte meeldis mulle.
ainult et mina kimasin ja tema millegipärast lonkis. jõudsin aina lähemale. korraga selgus, et tšellot pole, lihtsalt onul on uskumatult imelik kehakuju.

tšellokujuline mees keeras pärast mälestusmärki paremale, aga mina nägin ilusat filmi.

muna- ja muud võtted

2010-04-04T14:50:00.003+03:00

teadupärast saab lihavõtete ajal paast läbi ja inimesed hakkavad jälle ahnelt liha pugima. pühapäevaks lõpeb ka nutt ja hala, istutakse õndsa näoga ümber laua ja koksitakse kanamune.
minul läks seekord kõik untsu. kõigepealt: meil polnd ühtki kanamuna koksida, ainult väiksed nunnud vutimunad, mille ema oli sibulakoortega punaseks keetnud. pealegi käisid soomlased külas, kes munakoksimisse ootamatult palju panustasid.
teiseks: liha ma ju ei võta. ei võta suusissegi paastust või selle puudumisest hoolimata.
mõtlesin, et võtaks tähtsa päeva puhul hoopis pisut juustu. juustukera oli aga tõstetud ühe valge massina peale, mis suure käraga toitu viilutab.
(tõesti vabandan, isa on mul oma südames insener, ta lihtsalt armastab igasuguseid masinaid ja riistu. näiteks on meil veel: kollane kompressor, kollane tolmuimeja, roheline ketassaag, seitse tavalist saagi, põrandalihvija, espressomasin, kohvipiima vahustamise vidin).
ja mina ülehindasin oma humanitaarsusse kalduvaid võimeid ja tahtsin kah uhke masinaga juustu lõigata.
otsekohe selgus, et viilutaja on väga valimatu ja usin masin. ühes juustu, singi ja tomatiga oskab ta edukalt ka pöidlaid peenemaks teha.
ilusasti alanud pühapäev saigi otsa, sest mina kisasin keset kööki oma verise sõrme üle ahastades. asjatundjad (st perekonnaliikmed) panid pöidla kraani alla, asjatundmatud (st mina) panid seepeale pildi taskusse.

suur tsah-tsah käis ümberringi. valged seinad, tunneli moodi ruum, väga imelik müra. ühesõnaga: hämar unenägu.

siis peksid asjatundjad mulle teadvuse jälle sisse, käskisid hingama hakata, toppisid tassitäie kasemahla nina alla, seletasid, et vererõhk kukkus liiga madalaks.
sõrm seoti uhke lipsuga kinni, kuuldavasti jäi ta enam-vähem ühte tükki.

täna olen haavatud sõrmega keedunuudel, lesin patjadel ja passin, kuidas kassid pühade puhul savikrohvil heamaitsta lasevad.

ei klapi

2010-04-03T12:13:00.005+03:00

pärispea poolsaart on asunud valitsema tõsised vastuolud.
alustagem mõistagi pahast:
sisemaaga võrreldes on siin inetult jahe, sest meri suutis alles vastu kevadet põhjalikult ära jäätuda ja päästvat lõunatuult veel ei paista.
tartus oli ükspäev näiteks 16 kraadi sooja ja inimesed irvitasid tänaval nii süüdimatult, nagu oleksid nad end üheskoos pilve tõmmanud. siin on külainimesed enamasti pooltigedate nägudega ja käivad aina küsimas, et kas meie vana krusa nende autosid soojadest sopakuhjadest välja tõmbaks.
need sopakuhjad olid enne hoopis hiiglaslikud lumevallid: nüüd on nad väiksemaks sulanud, kaetud koerakaka ja männiokaste, kollaseks kustud lume, pori ja muu pahnaga. taevas on nii piinlikult hall, et isegi korsten ei tõmba.
loksa linnapeade seas toimus perekondlik ametivahetus: helle lootmann väsis ära ja tema asemel sai linnapeaks abikaasa hr värner lootsmann, kelle poolt ei hääleta kuuldavasti isegi tema enda ema mitte. esimese asjana tõstis värner usinasti oma palka.
muide, loksa volikogus on 14 kohta 15-st keskerakonna käes.

aga tont võtku: kasemahl lippab pahinal, vahtramahl tilgub. hoov on täis karjuvaid linde. ema rääkis, et ükspäev oli õuele roninud valge ja ahne kühmnokk ja nõudnud süüa (neid talvituma jäänud luiki on sel aastal kole palju hukka saanud, jääl vedeleb praegugi luigenokki ja muid tükke). talle pakuti kõiksugu head ja paremat. kõige rohkem maitses isa tehtud kaerahelbepuder. luik sõi putru ja aina sisises.
punarind pillub oma "klaaspärleid marmortrepile", musträstas ei viitsi mitu tundi end pärna ladvast ära vedida ja aina mängib seal oma flööti. vintidele meeldib ebatsuuga all ringi vahtida. kuldnokk tuhnib kompostihunnikust herneid. kajakas kisendab.

ühesõnaga: tegelikult on kinnasteta nii äge olla! hall on ellu ärganud! paus sai otsa!
pilt ja heli veel lihtsalt ei klapi. heli on uuendusmeelsem, ilmselt aimab, mis tingimata tulemas on.

tööstusmuusik

2010-04-02T13:39:00.003+03:00

ma vahtisin terve nädala tartus! iga kord, kui pimedas koridoris kimbust oma supilinna-pugeriku võtit otsisin, käis mõnus jõnks südamest läbi. isegi võti on nii oma, kodust ja linnast rääkimata. no ja ust ma ei viitsi endiselt kuigi tihti lukustada, nii et võtme valin rohkem moe pärast välja.

emajõgi jõllitab ähvardavalt oma betoonitatud kaldaid. ainult jupike päikest ja vihma veel - ja meie supilinlastel ongi keldrites kandilised tiigid. õnneks on ilusad laiatarbekassid jälle õueeluga ära harjunud ega pea kartma sulavette uppumist talvistes keldritubades.

igatsugu liblikaid vuhiseb ringi, ja siis muidugi need puukoristajad, hakid, künnivaresed, kes on kõik üheskoos ära pööranud.

ka grüünes jooki tegemas käisin. kaks korda! õigemini ülejõe viimasel paadisillal, mitte lihtsalt grüünes. õigemini pärnu õlut ja prantsuse siidrit, mitte lihtsalt jooki.

julgematele sinikaeladele pakkusime argentiina päritolu maapähkleid, mida tuli närimise teel pisemaks purustada.

vett

2010-03-24T17:10:00.003+02:00

ma käisin esmaspäeval rootsis ja vahtisin haikala.
raikala. merihobu. meetripikkust põhjakoristajat. mailmatu pikkade vuntsidega kala. ahneid piraajasid. erakkrabisid. nad vahtisid oma vee seest vastu.
muide, selles akvaariumis oli kohvik, kus vett espresso kõrvale ei pakutud.

ja siis ma vaatasin, kuidas jungad aerutasid suure puupaadiga. neil olid vormirõivad seljas ja nad lõikasid aerudega ühes rütmis stockholmi vett.

nendes neetud rootsi autobussides ei müüda bussipileteid, aga jänest seal sõita ei saa. pileteid müüakse väikestes automaatides, mis reageerivad ainult müntidele. aga kellelgi ei ole ometi 96 münti, et tagada kahe suure ja kahe väikese inimese lühike bussisõit. aja peale.
ma pidin muidugi rootsi pinnale jätma soolaseid pisaraid. no on lollakad!

kõige selle nimel loksusin ma edasi-tagasi mööda jäist läänemerd suuremat sorti paadiga, mis kolises ja oli joodikuid täis. ja öö otsa oli tunne, nagu oleks autopesulasse kinni jäänud.

ja õhtul selguski, et esmaspäev oli rahvusvaheline maailma vee päev.

uudisi talinast

2010-03-10T17:29:00.007+02:00

nüüd on siis nii, et ühes talina armsas linnajaos kõik naised jooksevad. vahivad kahtlustavalt ümberringi ja sumavad jooksusammul üle jäätunud lumehunnikute ja värske asfaldi, mööda ristiku, roo, õle, telliskivi tänavat ja muud pelgulinna.
eriti muidugi siis, kui nad on üksi või kahekesi ja ümberringi ei paista eriti heatahtlikke kodanikke.
eile kõmpisin seal, ja tõesõna: peaaegu kõik naisterahvad kimasid hirmunult..
minu süda põksub kah kahtlaselt - tahan siis või ei taha, sihtgrupp olen ikkagi. ja jõlgun paratamatult sealkandis ringi, valge barett peas, pamp üle õla.

uudiste kommentaarides soovitatakse naistel hankida pipragaas.. et kui miski ogar molkus su raudkangiga uimaseks virutab ja siis mööda tänavat minema kablutab, kisud sina kotitaskust vupsti gaasi välja, kimad järgi ja püüad selle molkuse kinni? ja kõigil tädidel, muttidel, neiudel ja noortel emadel olgu gaas igaks juhuks alati taskus?

ma olen üsna palju kakelnud (no mul on eeskujulik vanem vend), kiila peaga soorollide vastu võidelnud, punk olnud, hipit mänginud, väljakutsuvalt käitunud, öösiti maanteedel hääletanud. mul on ohtlike piirkondade vältimisest ükspuha ja mu vanaemad ei suuda mind kunagi veenda, et hääletamine on ohtlik. isegi kuulsas kurjamite linnas sao paulos ei röövitud mind poole aasta jooksul mitte kordagi.

ja nüüd kardan nagu.. nagu naine, noh.

kusjuures nii palju seda õle tänaval kangiga vehkijat ka ei karda, vaid ennekõike hirmuühiskonda. pipragaasi vajadusest pole massiliste püssikandjateni pikk maa.
peale selle - uudistes ja kommentaarides on selle teemaga lihtne üle pingutada, valitsus käitub ammuilma, nagu ta ei usaldaks rahvast (piiravaid seadusi saab ludinal vastu võtta), ja kodanikualgatus on kah üsna nõrguke.

kui ühel hetkel saab hirmust norm?

apiapi

2010-03-01T23:57:00.001+02:00

mis sõna on legerdemain?

noh, miks siis sina juba abielus ei ole?

2010-03-01T18:00:00.002+02:00

ükskord suvel käisime hr janošega järjekordselt metsavahel kakerdamas. päike küttis ja merevesi oli ka natuke soe, niisiis juhtus meil igati ülev tuju olema.
pärast suuremat sumpamist lõhnavas roostikus jõudsime purekkari neeme ligidale pataka-randa. ja ilmselt kuumast päikesest ja petlikult heast tujust pimestatuna otsustas hr janoš ootamatult, et ta tahaks minuga vist abielluda. ta valmistus juba ühele põlvele heitma, et oma soov teatavaks teha (teine põlv on tal nimelt nõrguke), ent avastas siis liiva seest midagi väikest ja läikivat.
see oli kuldsõrmus, graveeringuga "linda". niisugune jäme ja lai, mehe ehe, abiellumise ajaks märgitud veebruar 1974.
no mul õnneks vedas. sõrmus kippus libisema, oli teine tõesti liiga suur. mõistlike suurusega sõrmerõngasteks ümbersulatamise korral oleks hr janoš saanud endale mitte ainult ühe abikaasa, vaid terve haaremitäie naisi.
niisiis abiellumisest ainult ühe naisega enam juttu ei ole tulnud.

tassisime suure sõrmuse koju ja jätsime kola all lookas kaminasimsile tähtsaid otsuseid ootama. igaks juhuks riputasin pärispea tuttuuele teadetetahvlile lipiku ka, kus soovitasin kellegi linda-nimelisega abielus oleval härrasmehel oja tallu pöörduda, kui tal ideed otsa saavad, mida oma lindale vabanduseks öelda.
mõni aeg hiljem selgus, et sõrmusel ongi omanik ja hr janošel jäävad haarempulmad pidamata.

nii pole ma siiamaani tanu alla saanud.

nõudmiseni

2010-02-26T17:12:00.003+02:00

kui meie krimpsus maailmanässis poleks muusikat, siis...

.. suudaksin olla veel laisem kui praegu, sest miski ei motiveeriks mind,

.. suudaksin olla veel rumalam kui praegu, sest miski ei motiveeriks mind,

.. vaevaks mind vankumatu masendus, sest... noh...,

.. poleks ma kohtunud terve hulga ägedate inimestega, sest miski ei motiveeri mind paremini kui kontserdid ja tantsupeod,

.. poleks internet sugugi nii popp,

.. oleks mu unenäod igavamad kui piimaklimbisupp,

.. poleks võõrastel inimestel eri maailma otstest kohtudes peaaegu millestki rääkida,

.. ei ümiseks praegusel hetkel mitte keegi maailmas frank zappa "watch out where the huskies go and don't you eat that yellow snow". ja küll see oleks alles jama.

nii et me võime sel raskel lörtsisel ajal rahul olla. sest muusika on ja vähemalt üks ümiseja on ka olemas.

http://www.youtube.com/watch?v=Ws5Xeu3BEQk&feature=related

paratamatu statistika

2010-02-21T18:37:00.002+02:00

mu pärispea savituppa tõsteti ükspäev raamaturiulid. raskest pruunist puidust sai terve aknakõrvane sein täis. ja korraga oli mul uus kohustus: kaheksa rida tühje riule ootas täitmist.

läksimegi isaga jahile: tema tassis kahe puudetõstmiskorviga saunamajast hõlpsaaki kokku, mina tegin ajujahti elutoa raamatuhunnikutes. ja kaheksa rida sai niuhti täidetud. seisin seal, käed tolmused ja tahmased ja vaatasin suuri riuleid kui peeglit. enesepeegeldust valitud ja kokkumuretsetud tekstides.

selgus et:
- proportsionaalselt on mul kõige rohkem tulekahjuaegadest ikka veel tahmast ja saunalõhnast kirjandust (ebaaus järeldus: enne põlengut kogusin tavaari hulka rohkem kui praegu, sest sõnakõlks "kõik on kaduv" sai omale mu elus näite. aus järeldus: olen lihtsalt laisk),
- luulet, eriti kaasaegset, on ikka kõvasti rohkem kui mu erialaseid vm teaduste tekste (nänänää, seitse aastat semiootikat!). ja te mõelge, mihuke sõnapilduja ja riuliruumiraiskaja on näiteks foucault ("hullus ja arutus": 848 lk) ja kui palju paremini ütleb kõike viidingu õhuke vihk "elulootus" (62 lk),
- kui vaadata, missugune koletu hunnik on mul kirjandust tiibeti (ja) budismi kohta, võib jääda täiesti ekslik mulje, nagu oleksin ma mingi paadunud orientalist. ehkki tegelikult piirdub minu budism hetkel söögipalve lugemise igapäevase kombega, mille jäänus mulle suure vaevaga selgeks õpetas. a see on nüüd juba korralik harjumus, isa küsis kah ükskord enne söömist, et kuhu siis seekord "tömm-pömm-pömm" jääb,
- kui vaadata, missugune koletu hunnik on mul kirjandust eesti eluslooduse kohta (junnide ja käpajälgede määrajatest liblikaleksikonini), võib jääda täiesti ekslik mulje, nagu oleksin ma mingi paadunud loodusetädi. ehkki tegelikult maijäksa läbi selle tohutu lume isegi purekkari neemeni sumada.

ühe sõnaga: kaheksast riulireast saigi peegel - väga kõver, aga seda huvitavam

muidugi on maaleht põnevam kui elu24

2010-02-09T14:53:00.006+02:00

lugeda on lõbus
äsja selgus, et venemaa vihmaussifarmides pakutakse "porivorstidele" sõnnikusöömise elavdamise nimel klassikalist muusikat kuulata.

mm.. aina krõmpsutad sitta ja kuulad rahmaninovi...